Elo om minno kokko veenü väega põnõvidõ inemiisiga, kedä täämbä inämb ei olõ. Mul om süämest hallõ, et mul es olõ sis mutsu tuud juttu, midä näidega aetus sai, kirja panda vai linti võtta. Alalõ hoita noidõ inemiisi saatuisi: kuis nä omma umma ello elänü ja vällä jõudnu tollõ iäni, kon nä olliva.

Kadonu uno Ameerikan naas’ ütskõrd umma eloluku kõnõlõma. Ku vahtsõst kellä kaimi, oll’ kell kolm üüse. Uno kõnõl’ är kõik tollõ, kuis siiä tull’ sõda ja sakslasõ sisse tulliva, kuis timäst mõtsaveli sai ja kõik uma pagõmisõtii kooni Ameerikani vällä.

Noidõ juttõ seen oll’ üts täämbädseni ihokarvu pistü ajaja lugu. Nä olliva Taanin, neli-viis nuurt miist. Üte õdagu inne üümajalõ jäämist tull tii pääl näile vasta üts tütärlats. Tuu tütärlats tegi mu unolõ silmä ja kutsõ tedä hindä mano. Nuur miis, nigu tä oll’, läts’ tä tütärlatsõga üten. Tõsõ jäivä sinnä lähküle küllä üümajalõ, nigu plaanit oll’.

Ku uno hummogu tütärlatsõ mant tagasi tull’, oll’ nuurmiihi üümajapaik maaha palotõt ja kõik sõbra är tapõdu.

Uno ütel’, et edimält oll’ hiitümine, ku tä säält minemä juussõ. Perän perrä mõtõldõn sai tä arvo, määne ingli oll’ tuu tütärlats, kiä tälle vasta tull’. Timä jäi ellu!

Unol oll’ häste pall’o lugusid viil. Tuust, kuis tä hinnäst Ameerikan üles tüüt’ ja jõudsõ vällä sinnä, kon tä oll’. Mille ma es kirota üles uma lähkü sugulasõ, vana mehe juttõ?

Egäl inemisel, kes tan maa pääl om, om jutusta uma lugu. Meil võinu olla niipall’o tarkust, et võtta aig ja kirota kasvai hindäst. Selle et kunagi mi ei tiiä, kiä omma mi perrätulõja ja kiä või tuu vasta huvvi tunda. Tahta teedä midägi uma vanaimä, vanaesä, vanavanaesä kotsilõ. Vai esiki imä ja esä kotsilõ: kunagi mi ei tiiä, kuna näist ilma võimi jäiä.

Annas vanajummal meile tarkust kullõlda noid inemiisi, kedä õigõ pia inämb ei olõ. Et olõs vähembält midägi alalõ ja saas tiidä, määne oll’ näide mõttõmaailm, kuis nimä elli ja midä tei.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.