Muidu omma Varstu inemise kõgõ vahtsõga ütenminejä. Kaivust (kel om) inämb vett ei juvva, ostõtas poodist pudeliga. Pudelit om uhkõ üten kanda ja näpu vahel kõlguta. Ma mõtlõ, sääl om vast midägi seksuaalsõt, järelikult moodnõ. Suvõl süvväs arbuusi, tuu käü vii ette. Ubina pantas kämmu, kon niä är mädänese ja vahtsõst esämaa mullas saava. Ütsiku siski kasvatasõ viil karduliid, aga ega tuul suurt mõtõt ei olõ, ku makaroni vallast priiperäst käen.
Kel raha söögist üle juhtus jäämä, tuu ost hindäle murutraktori ja nakkas inglis-tõugu murru kasvatama. Tuu jo kah mooduvärk!
Ahjaa, vana koolimaja iin pedäjiide all om sõduriide ühishaud umbõs 500 nimega. Pioneeri veie sinnä innembä lilli ja näile kõnõldi, et nuu sõduri saie surma Varstut sakslaisist vabastõn. Vabastamisega oll’ sääne lugu, et sakslasõ lätsi Varstust esi priitahtlikult minemä, osa peris lennukiidega. Lätsi kõik, vällä arvat kolm kõrralikku kuulipritsimiist, kel kästi vainlast kolm päivä kinni pidädä. Ma näi noidõ kolmõ mehe kaivikusüsteemi, inne ku aig nimä häöt’. Hirmkeeruline süsteem: siksakiline ja pall’u kuulipildujapessi, kon kõigin olli lindi seen ja mehe juuski üte mant tõsõ manu, egaltpuult tuld andõn. Kaivikusüsteem oll’ korgõ perve otsan, mille alt Võru-Valga maantii küländ pikält müüdä läts’. Politruk oll’ kammandanu Vinne väe otsõrünnäkulõ, tollõst sis nuu 500 nimme koolimaja iin ja kolm kilomiitret Mõnistõ poolõ viil tõist niipall’u.
Kolmõst sakslasõst kats lätsi kolmõ päävä peräst puhta nukaga minemä ja kui nimä Kuramaa kotti es jää, sis elliva viil kaua. Kolmas sakslanõ oll’ nii rassõlt haavatu, et sai ainult roomata. Tuu jäi Varstu mulda. Rahu olgu näide kõigiga ja lilli võinu õks edespidigi viiä, kui ainult politruki nimme sääl 500 siän ei olõ.
Kunagi edimädse vabariigi algusõn trehväs’ Varstulõ elämä paar vinne valgõkaartlast, nii et vinne kerikul oll’ mõtõ seen. Vinläisi oll’ siiäkanti innembägi tullu, mu vanaimälgi oll’ tütrigustpääst vinne nimi. Tegelikult kiäki sääl vanaimä suguvõsan vinne kiilt es mõista, nii et pääle usu näid midägi eestläisist lahun es hoia. Ja nuu valgõkaartlasõ – ega nuu kah peräotsan inämb vinne kiilt es mõista. Tuu es tähendä näide puhul, et eesti kiil näil selge ollu. Rahvalõ tegi tuu kõvastõ nall’a. Varstu mu teedä perämine keevitäjä oll’ puhtalt vinnekiilne, aga kõik saiõ arru, et tä häste keevitäs.
Pulga Jaan
Jutt lätt edesi.
