Kui ma viil väiku lats olli, sis tihtipääle laul’ meil ahu takan kilk. Ma tahtsõ tedä hirmsalõ nätä ja hiilse ligembäle. Sai vaivalt ahu ussõni, ku kilk vaiki jäi. Vanaimä ütel’, et häste tassa piat minemä, nii et sammõ kuulda ei olõ. Võti sis salaja rõivakapist imä vahtsõ villadsõ suka ja tõm’si nuu sandalette pääle. Ma esi küll ummi sammõ es kuulõ, aga kilk jäi õks vaiki. Umast perrest mul abi es olõ, nii ma sis kurtsõ tuud murõt naabrimehele. Ma tiise küll, et tä om üts igävene krants, aga mis sa hädäga tiit.
Naabrimiis targut’ vällä, et kuulmisen õks ei saaki asi olla, et vast om mul sääne nuhe man, miä kilki minemä aja. Käsk’ mitu kõrd päävän varbavahesiid puhasta ja pääle pissimist vähämbält 10 kõrda raputada, et perämine tsilk õks kimmäle pükse sisse es tullu. Ma tei kõik nigu opatu, aga ainult üte kõrra sai ahusuu mant tsipa edesi.
Peräkõrd sai esäl mu kannatuisi näten mõõt täüs ja tä ütel’ mullõ: «Mis sa rõibõt nii hirmsalõ hiilit, tä jo nii väiku, et ainult mikroskoobi all näet.» Ega esä mul eriline loodusõtundja es olõ, tä oll’ rohkõmb nigu viiulimiis. Tuugipoolõst ma usksõ tedä, kuna olli esi kah hiilmisest tüdinenü.
Täämbädse pääväni tiise ma, et kilk om mikroskoobiluum. Nüüd aga loi lehest, et kilgist saa varsti mii põhitoidus. Kilo noidõ jauhõ massõv 300 eurut ja inämb. Koogi tegemises lätt pia puul killu jauhõ, noist saat 10 kuuki, 15 eurut kuuk (muna ja piim päälekauba). Pole paha, nigu klassik ütel’. Lehen paistus kilk siski jupp maad suurõmb ollõv, ku mu esä sellät. Esä oll’ mul viiulimiis, kuigi vahel ülti täl ollõv kilk pään. Ma käve sis tä sängü man kullõman, aga es kuulõ midägi. Valgiid sukkõ mul kah sandalette pääl es olõ, imä võtt’ käest ja käkse är.
Om no tuu kilk mikroskoobiluum vai ei olõ, elusast pääst ma tedä nännü ei olõ. Tuuperäst om minnu restoraanin kerge pettä ja hainaritsikiid pakku. Om no tuu jahukilo 300 eurut vai inämb, maamehel om noist elukiist iks rassõ kõttu täüs süvvä.
Tõsõst küllest: pall’us meid siiä maalõ inämb perrä om jäänü.
Kolmas külg om kõgõ tähtsämp: süümist tulõ kõvastõ koombalõ tõmmada. Tollõ mõttõ pääle tulõ egaüts, kiä umma kõttu külle päält silmäs.
Küll varsti arõtõdas sääne kilk, kedä näetki ainult mikroskoobi all. Restoraanin om sis mikroskoop laua pääl. Küsüt kilki, kelner vasta: «Kas üts vai mitu?»
Tulõ miilde vahva sõdur Švejk, kiä sellät ülembleitnandile pinitarkuisi. Et taks om toda kallimp, midä vähämb.
Mullõ om tuu latsõpõlvõ kilk siiämaani süämele kallis. Mis tuust, et tedä es näe.
Olõs esä elänü, ma hiilnü viil põrõltki tõistõ tarrõ kullõma, kas täl om kilk pään. Villatsiid sukkõ om mul nüüd hindäl mitu paari.
Aga essä ei olõ.
Pulga Jaan
