Viimätsel aol tulõ mul peris sakõstõ miilde üts meelepilt säitsmekümne katsandast vai ütsändäst aastakust. Põrmandu pääle oll’ maha pantu suuri tähti ja värvilidse meesterahvaga SPARi kilekott. Kilekoti iist pidi vällä käümä kolm ruublit ja ma tahtsõ tuud hirmsalõ hindäle saia. Kooli pääl säändsid liiku, uhkõmbit eski, näütüses teksapüksõ tagaotsa ja kiräga «Wrangler». Nuu vällämaa kirjuga kilekoti olli ummamuudu saisusõ näütäjä.

«SPAR-miis» põrmandu pääl, pruuvsõva imä-esä sõs mullõ, ullilõ latsõlõ, selges tetä, et plastmassist koti iist kolm ruubilt massa om ull’us kuubin, ku vihu masva kats kopkast, raamadu paarkümmend, leeväpäts katstõist ja kilu vorsti kats katskümmend. Juttu sai aetus pikält ja kirglidselt, a koti ma hindäle vällä kõnõli.

Värvilidse mehega kotti hoitsõ hoolõga, voltsõ õks kokko, pandsõ kapi taadõ ja mõnikõrd võtsõ tarvita kah – kihälidse kasvatusõ tunni rõividõ jaos vai ku liina asja. Pruukmisõ jaos panti koti sisse viil kõvvu sanguga kapronvõrk. Nii helläste hoitult pidäsi kotikõnõ vasta mitu hääd aastat.

Neli aastakümmet ja kilejädsest kotist om saanu hirmsa nuhtlus. Tahat vai ei, koti sa saat, eski ilma rahalda. Kõik prügükasti omma otsast otsani kilest kottõ täüs, süük poodin timä sisse pakit, ilmameren ujos tedä saarildõ tonnõ viisi ja liinan uulitsa pääl lindas nigu tsirkõ ümbretsõõri.

Tapja, muudsa nimega killõr, üteldas prõlla timä kotsalõ. Nuurusõn ostõt kilest kott killõrd’ õnnõ imä-esä tengelpunga, täämbädsel pääväl tapp kõik muu kah är.

A minka vai kuimuudu killõrit karista?

Kürsa Ere

Reimanni Hildegardi tsehkendüs