Egä aig om millestki hää. Ku riik minevä kevväi viirusõ peräst kinni panti, nakas’ rahvas vahtsit tegemisi otsma ja pall’o löüdsevä jäl üles luudusõ ja mõtsa. Otsjid sai õkva nii pall’o, et inemise es mahu inämp mõtsa ärki. Luudusõraa man oll’ kõrraga järekõrd. Hää tuugi.

Ma esi ei olõ aastit käünü välläpakutuisi luudusrato pääl. Aoga om mi pere löüdnü peris mitu mõtsa, kon kävvü. Sääl ei tulõ ka kõgõ kipõmbal seeneaol nal’alt kedägi vasta ja meil om täpsele teedä, kon kasusõ mustika, paloka, kost saa puravikkõ, kost kikkasiini. Säält lövvämi tuhat luudusõhellü ja mis päämine, rahhu. Ma lää mõtsa luudusõga läbi käümä. Sääne mõts om egäüte jaos nigu sala-varandus, tuud nal’alt päält uma perre keski ei tiiäki.

Jõulukuusõ kae kah egä aastak joba sügüse valmis. A viimäte talvõl mõtsa kuusõ perrä minnen olli kõik valmiskaetu väiku kuusõ kaonu. Alusmõtsa es olõ, tuu tähendäs, et õigõ pia tuldas sääl ka suurõ mõtsa perrä.

Ma olõ põlvkunnast, kellele suurist vihmamõtsu ragomisist kõnõldi ku hullust as’ast, a meid tuu joht es pututa. Sõs sai mi mõtsust Eesti krooni kattõvara ja ilmadu uhkõ oll’ teedä, et mi riigil om üts väärtüs, mis püsüs üle põlvkundõ.

Kattõ kruun ja salahuisi kattõva mõtsavahi. Keski es mõista viil pelädä, et kaoma nakkasõ ka nuu kattõvaras olnu mõtsa. Tõtõ om tuu, et mõtsu om kõgõ raotu ja tuud tulõgi mõistligul hulgal tetä. A ku keski inämb midägi es seletä, tull’ pääle kahtlus, kas tuu, midä mi mõtsaga tetäs, om iks periselt teedä. Kas saias viil arvu, et tuu uhkõ mõts om üts vähätsist väärtüisist, mis om mi kõigi pelgupaik, mi püsümäjäämise ja kultuuri kattõvara? Mi hindäsolõmisõ kattõvara.

Nüüt kõrraga omma kõik nuu suurõ mõtsa saanu kaardi pääl ragomisvalmis ja plaan omgi naa suurõmba seletämiseldä maaha rako. Ma tunnõ, et om antu teedä: mi põlvkund om saanu ragomisvalmis ja tuust tulõ vällä ka nii, et mi kultuur om vast ragomiskütse. Väärtüse muutusõ.

Kõik aig ei saa äge olla

Nüüt tahetas olla kõgõn vana ja «targa» Euruupa muudu, nägemädä tuud, et inämbüisin paigun om mõts ammuilma maha raotu ja inemiisi köüdüs luudusõga om väega kehväs jäänü. Luvvas hoobis arvosaamalda väärtüisi suurõ positiivsusõ sildi all, kos kõik piät olõma äge. Mõtsa piät kah minemä ägedit asju otsma, selle ommaki mõnõ mõtsa man järekõrra. Tahas rüüki: ärke ajagõ rahvast mõtsa otsma ägedit asju, inemine ei piä kõik aig olõma eufoorian.

Eufooriat, üleskütetüt meelesaisu, tulõ hariligun elon harva ette ja tuu lätt ruttu üle. A ku tedä om parran hulgan saadu, sõs jätt tuu läbielämine henge kistumada jäle. Nüüt tahetas, et eufooria olõs kõik aig.

Lõpmada õnnõ tuut mano muiduki virtuaalilm ja säält vällä tullõn om inemine segädüsen. Mõtsaga ei mõistõta inämb läbi kävvü. Esiki aolidsõst ilmast arvosaamisõ märgi, ristipuu, ei olõ inämb pühä. Arvada selle, et noidõ külge ei saa üles panda silti «äge».

Traditsiooni kaosõ, selle et puu sisse risti tegemise man ei seletedä, et sinnä pandas inemise heng sisse. Tuu perimüs õgvõndõdi mu jaos är sis, ku Võro-Põlva tiid õgvõmbas tetti ja ristipuiõ ragomisõ vasta es mõo ei hää ei kuri sõna.

Perimüs ja tarkus kuulutõdas minevigujäänüsses. Sündümine om äge, a surmast mi ei kõnõlõ, tuu tege meele hallõs. Ei tahetagi arvo saia elotsõõrist, et sündümine om alostus ja ärkuulminõ lõpõtus ja seon ilman piät tuust elotsõõrist arvo saama. Ja niimuudu kaosõ ka hengeperimüse, mis piäs mi süämele jõudma.

Ristipuiõ traditsioon ei piäs meid hiidütämä, a pandma tundma lukupidämist surma vasta. Ildaaigu kattõ jäl hulk ristipuid, selle et üts jalgrattatii om hulga «ägedämp» ku ristimõts. Ja sõs küsütäs, mille om kõrrast inämb inemiisi, kellel om vaia psüühilist api. Elo om tasakaalust välän. Tuu tasakaalu löüdmises tulõ löüdä aigu elo pääle märgotamisõs.

Runneli Hando om kirotanu:

Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.

Luudus lüü henge helisemä, and lõpmada inspiratsiooni luvva midägi ilosat. Luudus om tõtõstõ üts, midä saat ja piät ägedäs pidämä. Nii omgi periselt hengelise päsemise retsept kõigil kõik aig hindäst võtta.

Löüdke hindäle luudusõst tuu paik, kohe paeda. Kultuur nakkas pääle säält, kos tunnõt, et olõt luudusõ ja säält peritü kimmäs osa. Elomustri kudaminõ om mi kõigi hindä tetä.

 
 
Kelbä Heiki,
kultuurijuht
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo om säitsmes märgotus,
miä sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.