Kuuskümmend pluss
Ma kuuli raadiost, et kõik päält kuvvõkümne vana inemise omma ku mitte ulli, sõs elost maaha jäänü. Nä olõ-i eloh nännü puutrit, nutitelehvonist kõnõlõmada.
A nuu targa mehe ja naasõ unõhtasõ är, et poolõ Eestimaa oppaja omma pia 60+. Ja mis nuu pääliina poliitigu ja kirätsura mõtlõsõ, et oppaja tegevä distantsoppust tahvli ja kriidiga? Nä omma hummogust õdaguni puutri takah, tõmbasõ nutitelehvoni äppe ja andva latsilõ videotunnõ. Vai ku mälehtät, ku viimäte haigõmajah kävet, vanõmbit tohtrit oll’ sääl ku pall’o. A tüüd piät nä puutriga tegemä.
Parhilla päält katsakümne-aastadsõ olli jah tuul aol jo pensionäri, ku puutri ja karmanitelehvoni tulli. Näil olõ-s vaia uma elo jaos noid massinit. A kuvvõkümne ja säitsmekümne vaihõl tegevä inemise viil tüüd puutriga ja kotoh istusõ Mol’oraamatuh.
Ku ma nuur olli, mõtli kah, et kolmõkümne-aastanõ om väega vana. A täämbädse ütlejä omma esi kah jo üle neläkümne. Võissi mõtõlda, et 60+ omma säändsesama noorõmbapuulsõ vanainemise nigu nä esiki.
