Puhma ja puu ajava lehti pungast vällä, hain tsuskas uma nõna maa seest päävä poolõ. Tsirgu ehitäse pessä ja laulva kõva helüga. Ütskõik, kohe kaet, kõik rühkvä hoolõga kohegi, kõik tegevä hirmsa huuga tüüd.
Om kevväi ja mõttõterä «Aigu om» võit är unõhta. Maja ümbre om hulga kraammist, aid taht kõrdategemist. Tomadilooma uutva kasvumajja kükkämist, tulõva talvõ puu riita kuioma säädmist. Ja viil mõttõtüü: midä kohe ja kuna maaha panda, kuis löüdä tuu kõgõ jaos põhitüü kõrvalt aigu?
Võro keeli om illos sõnapaar: üüpäiv tüüpäiv. Tuu tähendäs midägi säänest, et tetä om nii pall’o, et olõ-i aigu nõnnagi tatist puhtas pühki. Ahjah, vabandust, tatitsõst nõnast olõ-i õks viil sündsä kõnõlda…
Päävä omma pikä ja lämmä, nii et tarrõ ei kisu sukugi. Toimõndat midägi ja tunnõt, kuis pääväkiire nigu pritsiga su iho sisse D-vitamiini tsuskasõ. Nigu olõs saanu luudusõ puult üte kõrraligu vaksiini sisse.
Luudusõ vasta ei saa. Ku om kevväi, sis timä üten uma kipõ tegemiisiaoga lihtsäle om. Rühimi õnnõ hoolõga edesi!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
