Käsitüürahvas om üts ummamuudu rahvas. Nä hoitva inämbältjaolt umaette, selle et om jo vaia mõtõlda, kuis uma käsitüü tettüs saa.

A ku tüü valmis, läävä käsitüülidse edeväs. Tahtva ütstõsõga kokko saia ja näüdädä, ku ilosa as’a nä tennü omma. Säändsil kokkosaamiisil kõnõlasõ käsitüülidse ummist läbielämiisist ja saava tõõnõtõõsõ käest häid mõttit. Tuu, kiä om midägi ilosat valmis saanu, näütäs umma tüüd, näge kaejidõ silmin tulõkibõnat ja saa ilosat sõnna ja kittüst. Tuu kittüs avitas vällä märki vahtsit töid. Käsitüülidse läävä kodo ja pandva uma kirä ja kässilämmüse vahtsidõ töie sisse.

MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü rahvas käü õks kõrra kuun kokko. Mi näütämi, midä olõmi vahepääl tennü ja ku mõnõst tarkusõst puudu tulõ, püvvämi ütstõist opada, tarkuisi ütsipulgi ette näüdädä. Niimuudu saami kõik tiidmiisi ja tüüvõttit mano.

Parhilla om muidoki sääne aig nigu taa om: laatu om veidü ja ummi töid sääl pall’o näüdädä ei saa. Loodami siski, et suvõl tulõ ka laatu – mi saami hinnäst lilli lüvvä ja ummi töid tõisilõ näüdädä.

Käsitüütegijä jaos om muidoki tähtsä, et timä töid ostõtu. Olõ tähele pandnu, et aoga omma käsitüüostja targõmbas ja arvusaajambas lännü. Inämb ei tõmmata suud viltu, et või ku kallis om.

Ostja hindas käsitüü man kõgõ rohkõmb ainulidsust. Egä käsitüüasi om esieräline. Käsitüümeistri ei tii ütte asja kümme kõrda, tuu lätt tälle hindäle igäväs. Tä tege üte as’a ja ostja om tuu üle õnnõlik – ütelgi tõõsõl täpipäält säänest asja ei olõ.

Tarkus joosõ-i külgi pite maaha

Ma esi tii kah käsitüüd. Pääle tuu miildüs mullõ ummi tiidmiisi ja mõttit edesi anda. Olõgi rohkõmb sääne mõttidõ välläpakja. Mõttit om mul pall’o, kõiki ei jõvva esi teos tetä.

Ütel aol siski tundsõ, et mul ei olõ kõiki tiidmiisi. Sai arvo, et om vaia vahtsit tarkuisi mano oppi. Kõgõpäält opsõ Räpinä aianduskoolin kats aastat käsitüüd. Sis tull’ väiku vahe sisse, a kai, et om vaia iks korgõmbahe kuuli kah minnä ja oppi peris piinült naist käsitüüasjost arvo saama. Minno kisksõ Villändi kultuuriakadeemiäle. Parhilla opigi sääl rahvusligu käsitüü osakunnan perändtehnoloogiat.

Tuu oppus käü neli aastat. Mul om hää miil, et kõkkõ, midä sääl opi, saa ka tan Võromaal ummilõ käsitüüliidsile edesi anda. Villändin käük om vaiva väärt, et seo kandi käsitüülidse saasi viil targõmbas, ku nä täämbä omma.

Mõtsa poolõ

Ildaaigu lõppi MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü kõrraldõt konkurss «Mõtsa poolõ». Oodimi väega ka miihi käsitüüd, a kahjus üttegi miist umma käsitüüd konkursilõ es tuu. Ja puust asjo oll’ kah veidü. Tulõ üldä, et aktiivsõmba käsitüülidse omma õks naasõ.

Töid siski saadõti, kokko 19 tükkü. Kõik nuu olliva väega esimuudu: oll’ savitüüd, vilditöid, vaipu. Töie kittüses piät märkmä, et kõik olliva mõtsateemal ja mõtsaga köüdeüisi sümbolidõga.

Seo oll’ meil kolmas sääne konkurss ja üts põnnõv asi juhtu seokõrd kah: hindamiskomisjoni inemise vissi õkvalt silmä pääle kolmõlõ tüüle ja olliva nõun nuu kõrraga är ostma.

Konkursi pääpreemiä sai kõopuu muudu vildit sainalamp «Veidü kõivu ja kõo kand», meistri Tanni Liilia. Sääne lamp, et ku tuu saina pääle panõt, näge tä vällä, nigu olõs jupikõnõ kõotüvve saina külen.

Tõsõ preemiä sai Viksi Heli piili pääl koet vaip «Mõtsajärve marjamaa». Tuu tüüga käve üten ka hää jutt, kuis kudaja esi läts’ mar’amõtsa, näkk’ värve – mitmit rohiliidsi, verevät, kõllast – ja pandsõ kõik nuu sohvavaiba pääle.

Eräpreemiäga kiteti savitöid: vaas üten pedäjäossaga, meistri Konksi Urve, ja võiutops seeriäst «Mine metsa!», meistri Lauritsa Evi.
Seo konkurss om nüüd kül läbi, a ega mi jonni ei jätä. Püvvämi taad iks egä aasta tetä. Parhilla meil viil tulõva aasta konkursi teemat vällä märgitü ei olõ, nii et ku kinkalgi om hää mõtõ, andkõ mullõ julgõlõ teedä.

 
 
Oja Vilve,
MTÜ Vana-Võromaa Käsitüü vidäjä
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.