Üts hiir läts’ ummi meroniidega liialõ. Et tä kapi suhvlilõ sisse murdsõ ja ümäriku pränniku kandilises sei, tuu ma olõs viil andis andnu. Aga tõsõn suhvladin oll’ jumala terve kakaopakk, tollõ oll’ tä katski jüränü ja kõik suhvli pruunis värmnü. Pääleki nakas’ tä üüse kell kolm pitu pidämä, nii et ma võti tä Soomõ kummilõksuga vahelõ. Kell kuus visksi puhma alla, kell katõssa tedä sääl inämb es olõ. Tuu asõmõl kõnde üts kohalik varõs ümbre puhma. Samm oll’ täl õkva sääne, nigu 18. aastasaa eesti talupojal, kiä om tullu mõisa trepi ette rendi pikendüst pallõma. Säänesama ahk vest kah sällän nigu talupoigil. Minnu näten linnas’ tsipa kavvõmbalõ ja pomisi midägi hindäette.

Mul om seon elukotsin joba kolmas kevväi ellä ja ma olõ sugu iist näide kohalikku dialekti aru saama naanu. Varõs küsse ilmselt: kas tuul hummugudsõl hiirel abikaasa kah oll’? Ma laiudi kässi, et ei tiiä. Varõs jäi nigu rahulõ ja linnas’ pesä poolõ. Mii klaarsõmi eelmine aasta varõstõga kõik piiritülü är (väiku lahing oll’ kah, kolm surnut). Nüüd saami ütstõsõst aru ja kanapoja omma alalõ.

Aga õdakult kell katõssa oll’ varõs jäl ussõ takan ja nõusõ, et kon tuu hiire abikaasa eläs, timä abikaasa tahtõv kokku saia. Ma vabandi, et kiä tuud roidust pümmega tiid otsi. Jäi rahulõ. Tsirgu omma mii mail lepligu.

Ma osti timahava haudjiide kannu asõmõlõ viis munõjat. Edimält oll’ peris põrgu: es süü, es juu, munõmine jäi är, muudkui konutiva nukan. Pikäpääle üts tull’ laudast vällä ja nakas’ mulda sabitsõma. Paari päävä peräst tulli tõsõ kah. Nüüd om vahtsõnõ hädä: kõik viis omma tüünarkomaani, nika suurõ pümmeni korjatas ussikõisi ja tigusiid.

Kiä tuud innembä olõs usknu, et liinaelänikust (puurikanala!) saa tüükas talutüüline. Keedumuna omma ega hummuk laua pääl ja teokarbi ei krõpsu inämb jalgu all. Tuu om midägi pall’u suurõmbat kui lehti rehitsemine (midä ka hoolõga tetäs).

Inemiisile miildüs (om alati miildünü) kõnõlda, et ilm om hukan. Kõik ilm. Kuis tä sis hukan om, kui varõs murõtas uma latsõpuhkusõl abikaasa peräst. Kui inämb ei murõhta, kõnõlgõ sis. Vai om kiäki varõssa ilmast vällä arvanu?

Joba mu vanaimä laul’:

Oh ma rummal, kuis ma lätsi
joodikullõ mehele…

Aastaarv oll’ sis 1950 vai tsipa pääle. Laul oll’ joba tuukõrd häste vana.

Jah! Joodikullõ, narkomaanilõ, kasiinosõltlasõlõ. Mis viil?

Pulga Jaan