Hutsutaja

Kats naist olli apteegin. Rohkõmp sinnä sisse es lubata. Üts oll’ küländ rassõ rahakotiga, mia mu pensioni kaugõlt üles kaalsõ. Rohtõst tä suurt es taipa, jo sis terve inemine. Tõnõ oll’ hutsutaja. Ma es näe läbi ussõklaasi, kas tä esi kah midägi ostsõ, aga tõsõlõ (tegelikult edimädsele) soovit’ järjest küll ütte, küll tõist asja. Rahakoti-naasõl oll’ vinneaigsõ turukoti täüs kraami joba är ostõtu ja ma panni joba uma jala lävepaku pääle, et nüüd päse ma kah letti. Läts’ tõisildõ: hutsutaja näüdäs’ ütte karpi ja ütel’: võta sedä kah, seo om hää. Hää asi ostõti kah är. Peräkõrd naasõ siski tulli apteegist vällä, nii puul-tahtmalda. Kuis sa jätät maha paiga, kon om Hääd!

Mul and’ kotun terve õdak mõtõlda, mis asi tuu Hää om. Kas tuu om hää nimelt toolõ naasõlõ, kelle karmanin oll’ rahakott? Vai hutsutajalõ hindäle? Kas mullõ kah, kiä ma sündümisest saadik meesterahvas olõ arvatu? Vai tervele Lõuna-Eestile? Edesi või egaüts esi laskõ mõttõl linnada.

Hutsutaja om riigile väega kasulik tegeläne, timä nõst kaubakäivet. Edimält apteegi umma, aga ka rohukaupmeeste, mõnõ kuu peräst prügüvedäjiide umma. Ja ka mii kallis Eesti riik sirutas käe vällä, kuis muidu saa.

Mu mõtõ jõusõ sinnämaalõ, et kiä noist käibetõstjiist hutsutajalõ palga pidänü masma. Kisk nigu rohukaupmeeste poolõ. Ja tuu om peris hirmus asi.

Meile kõigilõ, nigu ütläs Heimar Lenk. Pääle apteegin kaotõt ao ja närve piat jo edespidi üllen pidämä rassõ rahakotiga ostjat, kiä uma tervise rohtõga är om tsurknu. Ja kuis tuu prügüveoga om, tuud täpselt ei tiiäki.

Nii et kui teile ültäs: «Taa om hää,» sis küsüge vasta: «Kellele? Kostkaudu?»

Hää ei olõki alati hää. Kui om rohi, mia kellelegi hää, tulõ küssü: «Kas taad om ahve pääl katsõtõt? Vai vannu inemiisi vai latsi pääl?»

Tulõ miilde üts vana ütelüs hobõsamehe suust: tuud pidänü inne ätikäkärbläse pääl pruuvma. Tuu elukas ollõv geneetikiide pailats, kuna täl om väega veidü geene. Ja viil umakülä vanameeste ütelüs: taad kolhoosikõrda pidänü inne eläjiide pääl katsõtama.

Hillä-tassa nakkas vast meilgi rahvalõ peräle jõudma: naabrinaasõ katsõtus käü ainult timä hindä kotsilõ.

Ja kui terve inemine nakkas apteegin käümä Hääd otsman, kas om sis arsti, kiä avitas?

Pulga Jaan

UMA Leht