Elolinõ
Ma kuuli raadiost, kuis inneskine haridusministri, kiä parhilla pidä riigihaldusõ ministri ammõtit, taht, et kõik latsõ olõssi üttemuudu ulli. Äkki tä pelgäs, et Võromaa latsõ saava targõmbas ku pääliina latsõ. Selle ei taha tä, et meil saassi latsõ innembä kuuli ku Tal’nah.
Ku tuu ministri laembalt kaessi, saasi tä arvu, et eski sõs, ku pääliina latsõ käävä koolih niisama kavva ku tõõsõ, ei saa nä kunagi niisama targas ku maalatsõ. Pääliina latsõ olõ-i jo muud nännü ku nelä saina vaihõl umma tarrõ, klassi, trenniruumi ja esä-imä autot, millega näid ütest paigast tõistõ veetäs. Peris elost tiiä-i nä midägi. A ku lats saa pääle kuuli roita ümbre kodo ja maailma uma käega perrä pruuvi, saa tä säänest tarkust, midä ütski kooliraamat ei oppa.
Niisama om spordiga. Moodulisõ trennirõiva ja pall’o rahha ei tii viil noorõst inemisest hääd spordimiist. Mi olümpiävõitja omma tulnu iks rassõ maatüü päält.
Vast nüüd, ku liinainemise omma luudusõ üles leüdnü, saava ka liinalatsõ elotarkust mano.
