Meil oll’ kunagi üts kimmäs pääministri väärnimega Parts. Muud ma timäst ei mäletä, aga täl oll’ määnegi probleem Pisa torniga. Nüüd om asi nii, et mul hindäl om asi pall’u hullõmb kui Partsil.

Ma käü nimelt joba pikembät aigu katõ tokiga. Hää kimmäs nellä-jala-tunnõ nigu vanal hobõsõl. Kere om mul kah ettepoolõ kallutõt, et tokkest suurõmb abi ollu.

Mis sis tuust? Aga vot, rahvas om naanu kõnõlõma egätsugu tiidüsuudissiid. Vesiniku aatomi prooton ollõv häste suurõs kasunu, aga plutooniumi poolõstusaig jäl hirmsa lühükeses kahanõnu.

Teedäki, ütsindä elu, üüse nakkat noid asju unõn nägemä. Ildaaigu näi, et Jüri Ratas tull’ suurõst huunõst vällä ja ütel’ mullõ: antroopsusprintsiip (võru keeli: inemise perrä tett ilm) tahetas Eestin är keeldä. Et tä ei tiiä, kas julgus vasta hääletä. Kõnõl’, et ollõv hädäoht, et tulõ määnegi põhisäädüse riive.

Tuu pääle ma heräsi üles ja lätsi vällä ilma kaema. Tahtsõ üüse kogunõnu vii kah vällä laskõ, toedi kõvastõ tokke pääle ja panni asja kehtimä. Edimält es olõ midägi, aga umbõs poolõ pääl näi: kusi juusk selgelt vastamäke. Kummardi lähembäle, viil hullõmb.

Nii, mõtli, nüüd omgi asi üüistungil är tettü. Perän tegüsi kahtlus, kas kusõ juuskmisel õks om antroopsusprintsiibiga määnegi seos. Et kui olõs põidõ tagasi… Aga määnegi riive sääl siski om.

Ja hull om asi niigi: lätläisil hää naarda, ku Suurõ Munamäe otsan virts üle kalluski tulõ.

Imelik: lehe es kiruta tuust midägi. Ma otsusti, et vast ma võlssi näi. Vai olõ ma nii pühä miis, et kusi ei taha mu jalgu likõs tetä.

Pulga Jaan