Sjoo tõtõstõsündünü lugu juhtu 1980. aastaga keväjä. Olli tulõman suvõolümpiämängu ja et Tallinn oll’ purjõregati läbiviimise liin, sõs vuntsiti elo iist vanaliina.

Ma pidi uma käekellä parandusõst är tuuma. Kelläparandus oll’ raekua lähkün ja terve tuu maja oll’ vahtsõstegemise peräst tellingin.

Olli õkva eelmidsel pääväl rätsepä käest kätte saanu imeilosa kalahannamustrilidsõ helepruumi keväjämantli ja astsõ tuuga uhkõl modellisammul, nõna pistü, kelläparandusõ poolõ.

Et mu nõna oll’ pistü, sis näi tellingide pääl tüümiihi, kiä olli nigu laisa kassi hinnäst pääväpaistõlõ peesütämä säädnü. Mõtli viil, et mille nä kapluga kinni ei olõ (nigu ohutusriigli ette nägevä), koh näide ülembä silmä omma, niimuudu või jo mõni säält alla pudõnõda.

Käve kelläparandusõn är ja ussõst vällä astõn naksi kellä käe pääle pandma. Saisõ tellingist meetri jagu kavvõmbal, ku äkki midägi vasta mu pääd potsat’ ja hüvvä külge piten edesi libisi. Joudsõ viil mõtõlda, et vot, no sis nüüt tuu peesütäjä tüümiis mullõ kaala sattõgi.

A ku tsimmendisegu mu vahtsõt mantlit üle värvmä nakas’, sai arvo, et tuu oll’ hoobis täüs segupang, mis üllest tull’. Õnnõs libamisi ja külega, mitte põh’aga – muidu ei olõs must sjoo luu kirotajat.

Kai sis üles ja näi uma elo kõõ kipõmbit ehitüsmiihi müüdä tellingit alla tulõman. Nä tei mu ümbre tsõõri ja naksiva ummi nõnarättega minnu segust puhastama, kuiki tuu ai as’a hullõmbas.

Ma nõudsõ töiejuhatajat. Olõvat lännü matõrjaali perrä. Kuna tulõ, ei tiiä. Aigu oll’ veidü ja tuuperäst pei ma näile esi tsill’okõsõ loengu ehitüse ohutusõst. Pei õkva säändse loengu, et ka müüdäminejä üten turistõga jäivä kullõma.

Ku ma sõs Viru värtide poolõ astma naksi, tundsõ, kuis jala läävä nõrgas mõttõst, et ku tuu segupang säält korgõst õkva põhjaga ja keskpäälakõ olõs tulnu…

Aastit ildampa ütte tutvat inemist Kaika Lainõ mano sõidutõn sai teedä, et mul ollõv kolm kaitseinglit. Olku nä tennädü!

Müürsepä Külli

Reimanni Hildegardi tsehkendüs