Koolikatsõ
Keväjä, ku koolitüü är nakkas lõppõma, omma koolikatsõ noilõ latsilõ, kes tahtva kuuli minnä.
Aastit tagasi tekk’ tutva perre poisslats inglüse keele klassi minemise katsõ läbi. Midägi pidi maatiidüsest kah tiidmä, selle et põhikooli lõpupoolõ käve maatiidüse oppaminõ inglüse keelen. Tä tundsõ mitmõ välisriigi lippõ, a tuukõrdsõ suurõ kodomaa liiduvabariikest tiidse õnnõ Eesti ja Läti merelainidõga plagusit. Tõisi kotsilõ ütel’: «Naa kõik omma ütesugudsõ.» Vet tuu aig pidigi meil kõik üttemuudu olõma.
Tõnõ lugu pajatas viil varatsõmbast aost, ku latsi opati kooli jaos koton umast tarkusõst. Maapoiss Villu, ammõtligun pruugin Villem, pidi sügüse koolitiid algama. Timä uno opas’ poissi, kuis om hinnäst vaia tutvusta. Sügüse edimädsel koolipääväl saisõ Villu uman pingin sirgõlt ja kuulut’ kõva selge helüga: «Villem Käärik. Poissmiis. Lutõri usku. Säidse aastat vana.»
Latsõ naksi naaru hikõrdama ja oppaja ütel’, et piät kõrras vällä minemä. Oppajidõ tarõn naard’ tä nii, et vesi silmist tsilksõ.
