Om jo selge, et ku maakotun kõik aig ei elä ja sääl külmäl aol peris harvuisi käüt, sis olõt tsirkõ meelest, kiä sääl hennest sisse omma säädinü, naide kotun küläline. Päälegi sääne, kiä talvõl nailõ süvvä üten tuu ja lämmäl aol hennest nii ülhen pedä, et naide ellu ei sekä.
Ku talvõl veitüs aos lähät, et kaia, kuis roti hennest ülhen omma pedänü ja ega lumi konhgi medägi ärä vaotanu ei olõ, sis and aia ja heki «telefonikeskjaam» õigõ ruttu edesi, et no tulti ja vast omma sihvka kah üten. Ei olõ sis tialaisil, varblaisil ja tõisil tsillukõisil tsirgõl, kelle õigõt nimmegi ei tiiä, aigu häbendellä. Nigu naide söögianuma aidakaardõ alh ärä täüdät, nii hoia mütsü, ku lindlõmine üle pää nakas.
A põra, ku kõgõ tähtsämb om kuramiirmine, pesä ehitamine ja säädmine ja ku medagi sandistõ lätt, sis uus kuramiirmine, sis võisõ nuu katõjalgsõ tsirkõ arust kavvõmbalõ hoita.
Om meil sääl üts häniläne, kiä jo mitu keväjet ütesttüküst ütsindä katusõharja pääl vai aia otsan targutas. Ku medägi kaavat, sis tulõ muiduki ussikõist otsma, aga muud tarka ei tii. Ega kõrd saa taalõ ültüs, et kaegu no tuu tõsõ poolõ perrä ümbre kah, mis niisama vahis, a arvada om, et tuu pruut vai peigmiis õks lövvüs, selle et suvõl om hennest kohegi sisse säet ja enämb tühja ei vahita.
Ildaaigu targut’ häniläne jäl katusõharja pääl ja ma ai taaga vahel juttu, aga sis oll’ äkki passmise kotus vahetõt õkva tarõ ussõ lähküle puhmaossa. Jäi sis õkva pikembält kõnõlama, et mis no märgutat, aga tsirk kai minust õkva üle ja müüdä, tummõ manisk kuigi vääga tähtsalt iihn.
Kui mõnõkümne sammu peräst takka kai, sis oll’ asi selge: trehvamine oll’ kõrda lännü ja katõgõistõ linnõldi minemä.
Ega tuu pesä- ja perekonnavärk muiduki alasi ei laabu, selle et üte hekikuusõ sisse om varõs hennest jo mitu aastaiga sisse säädinü ja tsillukõisil tsirgõl tulõ taa iist vääga hoita. Kärp käü kah tarõ pääl hiiri ja rotte jahtin, aga ega tuugi elläi munast ega tsirgulihast ärä ei ütlä. Tuuperäst ei saaki vähämbä tsirgu inemisele vääga nokaga visada, tulõ pruuvi hoobis lähükeiste hoita.
Üts kevväi oll’ kiäki hennest puukuuri sisse säädinü ja ku puid võtma käve, sis oll’ nigu vihast rabistamist kuulda. Es näe külh kedagi, a ütli kõva häälega, et varõsa poolõst om siin julgõ jah ja mi kah sinnu ei putu, aga taa puie võtmise kolina peat sa är kanatama, medägi tetä ei olõ.
Säälsaman paar sammu aidanulgast om pesä ollu kibuvitsapuhman ja korgõn kadajan.
Varblasõ omma nii targa, et naa säädvä uma elämise aknõ viilaua takka. Kimmäs tunnõ, lillipenner, konh liiva sisen tsukõldä, lähkün, ja kiä tiid, vast miildüs naide latsilõ raadio vai teleka helü kah, mea saina takast kostus.
Paar keväjet tagasi võtti tialasõ nii suurõ tüü ette, et uuristi hennest esiku lae vahelõ. Küll sis lüüdi lärmi ega nokatävve pääle, mea latsõvanõmba tuua jousõ!
Tsirgu ulli ei olõ, naa tiidvä, et mi naid ei putu, niisama tuud, et taa aid om õks naide jagu, mi käümi ennegi kaeman ja külän.
A lillianumalõ aidakaardõ alh sai egas juhus purk kummulõ pääle pantus, et kelgi miilde ei halgatu sinna pesä tetä. Olkõ no tsirkõ kodu, aga tuud ka peris ei taha, et naist mõni kohvikruusi pasandas…
Nõlvaku Kaie
