Järg Pulga Jaani mõtõlusõlõ «Egäpääväne taluelu» 20. lehekuu Uman Lehen.

Ma es saaki aru, mia mullõ tuu varõssa man nii väega silmä nakas’. Tükk aigu targudi, sis tull’ suuhtõ üts sõna: põllumiis.

Sinnä om vast uma kolmkümmend aastat tagasi, kui ma käsitsi villä külvi ja hobõsõga sisse vedrudi. Vot kui olõt kolm-neli hektarit põldu niimuudu maha tennü ja kell kümme õdakult tarõ manu kõmbit, om su samm umbõs sääne ku tuul varõssõl. Seo ilma noorõ ütlese: rummal tüü. Jah, kaubatootmise saisukohast tävveste rummal, aga and inemisele säändse kimmä sammu nigu varõssõl. Et minke taa maailm kohe taht, ma õks astu uma adra takan ja jala omma kimmält maa küllen.

Kui nüüd tutva varõssa manu tagasi tulla, sis tuu mu pääle inämb es looda. Mul es olõki tälle midägi erilist anda ja varõs linnas’ korgõlt üle mu maja. Üts hummuk aga oll’ poisil puul karpi vorstilõikõ nilbõs tõmmanu ja tä vei nuu kanulõ. Kana kävve vorstist kaarõga müüdä, ainult mõni ütsik toksas’ kõrras nokaga. Sis linnas varõs üle. Kümne miitre peräst püürd’ tä tagasi ja õkva joonõlt vorsti manu. Provvi manu pessä tä nuu kandsõ, ja imekähku. Nii sai varõs kah aimu, et inemine ei olõ siski peris mõttõlda elläi. Mia herräle süüä ei sünnü, tuu siid põllumehe magu är nigu nall’a. Mõni ütläs: söögi raiskamine. Ma igatahes tunsõ, et ütski süük ei olõ nii asja ette lännü kui tuu, mille varõs är väärind’.

Kunas eestläsest herräsrahvas sai, tuud täpselt ei tiiä, aga arvada, et joba nõukaaigu. Tuukõrd, kui ma hobõsõga põldu tei, ma muiduki hinnäst herräsrahvas es tunnista. Vahepääl ähvärd’ minnu sääne haigus nigu podagra, mia ladina keeli ollõv morbus dominorum – herräde haigus. Haigus tull’ ja läts’ ruttu minemä. Arvada, et haiguski sai arru: mu manu tä ei passi. Ja tõtõstõ: ega kevväi vinna ma hindä (kässi jõul) traktoriruuli ja tii aiamaad.

Herräs hinnäst ei tunnista. Tuu om ilmselt määnegi varõssõ uhkus, mia talupojast vällä minnä ei taha.

Pulga Jaan