Tähelepandmisõ timahavatsõst aiahuuao alostusõst
Seos aastas omma suurõmba aiatüü tettü: siimne külvedü, viimätsegi kurgi ja tomadi kasuma pantu. Virgõmbal ja targõmbal om edimäne saak joba käeh: maas’ka, kurgi, egäsugumadsõ saladi. Ja ku kardokas ja tomat kah päsese, sõs om söögi perrä rohkõmb asja aida ku puuti.
Kats viimäst aastakka omma ka aiapidäjile olnu tävveste tõistmuudu. Kõgõpäält pandsõ koroona-aig inemise mõtlõma tuu pääle, et kõgõ kimmämb om iks esi söögikraami kasvata. Tõsõs oll’ ka rohkõmb aigu, et aiah olla.
Ma esi tei kah umma aida suurõmbas, kuiki tedä om mul joba eski pia hektäri jago. Sääl kasusõ aiavili, egäsugumadsõ vana lilli ja ka mõtsigu haina. Ma kasvada kasvõ ka tuu jaos, et seemend saasi kor’ada. Kae, kuis luudus tege, ja sis proovi kah niimuudu perrä tetä: ei käänä maad ümbre, ei jätä tedä ilma katmalda, a õnnõ laoda lehti vai haina maa pääle ja säe esisugumaidsi kasvõ kokko kasuma.
Minevä aastaga rado-urbõkuust omma inemise mullõ kõlistanu ja kirotanu, et nõvvo küssü, kuis kah säänest aida tetä. Küsüjä omma tihtsäle noorõ, kiä omma tulnu är maalõ ja tahtva esi umma süüki kasvata. Mul om tuust õnnõ hää miil ja avida, kuis mõista.
Om olnu kattõ sorti küsüjit: üte väega pelgäse, et tegevä midägi võlssi. Ku ma sõs olõ küsünü, et midä nä pelgäse, üteldäs, et olõ-i tiidmist, mändsit kasvõ kokko säädi ja määne iks piät tuu õigõ pinnär olõma. Sõs ma olõ ütelnü, et kõgõpäält tulõ umma mulda kaia. Tuu om aiapidäjä jaos kõgõ tähtsämb. Ku maa om häste katõt, nii et päiv ei kuiva ja vihm ei uha päälmist kihti är, sõs või paari-kolmõ aastaga peräst kokko panda kõiki kasvõ: aiavillä, lilli, mõtsikit hainu. Ku maa om vilets, õnnõ liiv vai savi, sõs tulõ sinnä pääle vitä kõkkõ, miä käeh om: lehti, haina, põhku, sitta. Ja jälki paari aasta peräst kõik kasus, om hää kaia ja and ka pall’o saaki. Õnnõ tuuga piät harinõma, et aia jaos om aigu vaia. Kipõstõ ei saa midägi.
Tuu om muidoki kõiki hädä, et tahetas saia kõrraga suurt aida, hääd maad ja pall’o saaki. Sõs ma ütle, et kõgõpäält piässi umma kotust aastakõsõ aigu kaema, keväjäst järgmädse keväjäni, et arvu saia, kuis päiv käü, koh umma lämmä ja koh umma külmä kotussõ. Tuu pääle tõmmatas nõna vingu. A tahat vai ei taha, aiah opit arvo saama, midä tuu mõtõ «Aigu om» tähendäs.
Tõõsõ inemise jälki tahtnu niimuudu saia, et pall’o saaki, a veidü vaiva. Esiki tuud om mu käest küstü, kas niimuudu saasi aida tetä, et sukugi ei piä tüüd tegemä. Tuu pääle ma ütle, et saa külh. Mine otsi mõtsast ja hainamaalt uma söögikraam vai lasõ aida rohkõmb mõtsikit hainu! Ja tõtõstõ, tuu pääle piässigi rohkõmb mõtlõma, kuis tundma oppi noid nii-üteldä umbrohtõ, et näid süvvä ja talvõs kah kuiki sisse tetä. Kõgõ harilikumba söögihaina omma naat, nõkõn, vesihain, malts ja võiulill. Näid või panda egäle poolõ: saladi, supi, piirakide sisse. Ku näid joba harinõt süümä, sõs kaet edesi, mis viil süvvä sünnüs. Tiiäti, et näütüses võõrkakar om hää söögikasv! Tuu asõmõl, et tedä vannu ja võitlust pitä, piässi hoobis är süümä.
Noilõ, kiä omma kah mõtõlnu, et piässi aida nakkama tegemä, selle et naabri tegevä ja tuu tunnus väega popp, ütle ma, et ku sullõ iks sukugi ei miildü aiatüü, sõs är tekkü. Aida ei tohe minnä vastakarva, aiatüüd piät tahtma tetä, esiki ku keväjä om külm ja satas vihma ja suvõl om 30 kraati lämmind. Kõik inemise ei piä aiavillä kasvatama, noid om kah vaia, kiä ülejäägi är ostnu vai vahetanu. Nii et inne, ku nakkat kohegi poolõ juuskma, mõtlõ tuu pääle, kas aid om õks su asi vai ei. Võta aigu kaemisõs ja mõtlõmisõs. Ja viil sõs nakka tegemä.
Guerrin’ Triinu, permaaia pidäjä
Teissi Andrese pilt
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.
