Jaanipäiv om tulõkil ja olkõ külh, et aig om sääne nigu om, et ütest kruusist hulganõ ei juvva ja üte varda otsast vast lihagi ei süvvä, kõnõldas raadiost õks tuu selge grupijuhi valimisest, kelh ainumalt aru pään om, ku suurõs pidus lätt. Tuu ega-aastadse jutu pääle tahtunu miilde tulõta, kuis varõmb õks hain hall’amb ja lumi valgõmb oll’.
Ega tuud aigu vast kiä tagasi ei mõistaki tahta, nigu om nätä pea kuuskümmend aastaiga tagasi tett filmin «Libahunt», konh mi kaugõ esivanõmba jaanitulõ manu kõgõ paremba rõiva sälgä pandi, lehmile kah lillipärjä kaala sääde ja püha tulõ manu veije, konh umaette pallõldi, et põllutüü ja eläjeide pedämise vaivaga õnnistus üten os käünü ja süüki järgmitse suvõni jagunu.
Laabsambal ja jõukambal aol tetti jaanipääväs korpi ja sõira ja joba kah olut, mis oll’ enne kõvas käümist nii makus ja lahja, et latsõ kah juvva võisõ.
Peris mõistlik oll’ mu meelest viil tuugi aig, ku sovhoosi ja kolhoosi tulõ kõrraldi ja rahvalõ prii vaadiollõ piduplatsi pääle tõi. Tuu es olõ määnegi mõrruv vabrigujuuk, tuu oll’ koduolu, mea telliti mõnõ hää, kõigile teedä meistri käest. Ja mu kodukandin Mõnistõn om viil vahtsõl vabariigi aolgi ollu sääntseid jaanipidusid, kohe oll’ nii pall’u sõira tett, et taad kõigilõ pidulisile pakuti. Latsõ juuski hoolõga kaussõga rahva siän ringi.
Šašlõki kommõ tull’ ka jo ammu meile ja tuud peeti Venne aigu hääs toonis, et suurõ liidu sõbralikust riigist siihn nitti võeti. Ega ta halv mõtõ ei olõ, mi rahvas taht suvõl ka vahel liha ja tulõ pääl om jo hää niimuudu õkva lämmi lihasüük tetä. Aga tuu viinavõtmisega, eriti lämmäl aol, oll’ nigu oll’ ja om nigu om.
Ku õks mõtõlda, pall’u nuil rahvalõ kolhoosi vai sovhoosi puult tettüil jaaniõdaguil peris viina võetigi? Kel ollõst küländ es saa, võtt’ veinipodõli üten,.Valgõ viin es olõ õks suvõao juuk ja egasugutsõid siidrid ja džinnijuukõ muiduki es olõ meil olõmangi. Sääl, kos ma kolhoosi aigu elli, oll’ pall’u Lääne-Ukrainast peri rahvast. Nuil meesterahvõil olli vast külh mõnõ uma joogi. Naa istõ puhma ala tsõõri maha, võtti sääl medägi ja sis naksi säält ilusat nellähäälset laulu kuulda olõma. Tõnõkõrd oll’ kenämb kullõlda ku nuu laulu, mea püüne päält tulli…
Hirmsat lakmist ei mäleta, a teedä muiduki om, et egan külän om alasi mõni, kel piiri pedämisega hõel värk.
A medägi ei olõ tetä, nigu häpe ja imelik nakas, ku jo ilmadu aig enne jaanipäivä raadiost kuulõt, et valigõ henne siäst selge grupijuht. Nii et aasta kõgõ valgõmbal aol, ku hain nii häste lõhnas ja niidülillikese häitsese, peas mi hennest nii ullis juuma, et kamba pääle ütsainukõnõ aju täüs mõistust!?
Ku saanu õks kuigi nii, et juumi veidükene kerembäid häid juukõ, kos ei peaki alasi kraat sisen olõma, süümi paksupiimäkuuki ja sõira ja mu peräst vai šašlõkki, aga hoiami õks egaüts uma mudsu alalõ!?
Nõlvaku Kaie
