Ma olli tuukõrd viil poisiohtu nuurmiis. Lätsi Võrun bussi pääle ja osti Varstulõ piledi. Istma sai vana sõbra Nikolai kõrvalõ.

Kui buss sõitma nakas’, kai tsipa ringi, et kas viil mõni tutva bussin om. Es olõ, aga tagaistmõ pääl istõ üts innenägemäldä illus tütärlats vai naistõrahvas. Nuur ja armõdu illus. Kui ma joba nelläs-viies kõrd takkapoolõ kai, ütel’ sõbõr Nikolai: «Är vahtku sinnä, tuu om Näitlejä.» No mis sis, et näitlejä, mõtli ma. Kääni õks pääd ja kai aig-aolt takka, kuigi tsipa harvõmbalõ. Sõbõr Nikolai sai aru, et näitlejäga minnu ei hirmuta, ja ütel’ tävveste tõsitsõ näoga: «Kulõ, kui sa taad takkavahtmist ei jätä, sis tuu miis säält tõsõst pingireast võtt su kinni, viskas häste kavvõndalõ ja tõmbas viil vindi kah pääle. Vindi – tuu oll’ joba tõsinõ asi. Ma kujudi ette, et kui ma õhun linda, vindi pääl, sis pääle maandumist ei saa inämb sukugi aru, kost ma tulli, kohes lähä vai kes ma ülepää olõ. Pruuvsõ sis uuri, kiä tuu jürre miis om vai millega tegeles. Nikolai ütel’, et tege­leski tollõ näitlejaga. Vinte kotsilõ vihjas’ midägi kettä hiitmisest. Noh, tollõn asjan olli ma kah tsipa kursin, tulli ütsändän klassin kooli meistris. Kõhe nakas’ küll, kui mõtli, et mul hindäl kah säändse vindi pääl omma. Kai kõgõ ülejäänü bussisõidu aigu vast ainult kats kõrda takka, ei inämb.

Vanarahvas ütläs, et viil, aurul ja vindil ollõv kõgõ kõvõmb jõud. Midägi oll’ sääl viil, aga tuu käve mu kotsilõ, kui ma häste nuur olli, nii et ma tuud tan kõrdama ei nakka.

Om jo nii, Marje?

Pulga Jaan

Pall’o õnnõ
Metsuri Marjele
tsõõrikus sünnüpääväs!

Uma Lehe toimõndus