20. piimäkuust või sõira müvvä õnnõ sis, ku tä om peri Vanalt Võromaalt vai Setomaalt ja om sääne, nigu sõir mi kandin olnu om ja olõma piät. Euruupa komisjon kinnit’ nimetüsele «sõir» geograafilidsõ tähüsse. Sääne märk näütäs, et tego om kimmäst paigast peri kraamiga ja täl omma seolõ paikkunnalõ umadsõ umahusõ. Lisas piät sõiral vähembält üts tuutmisõ etapp olõma olnu Vanal Võromaal vai Setomaal.

Kinnitedün dokumendin om kirän, et nimega «sõir» tähistedäs traditsioonilist laagõrdamada kohopiimäjuustu, midä tundas Eestin innekõkkõ Võromaal ja Setomaal. Sõira kohustusligu koostisosa omma tuu paprõ perrä lehmäpiim, kohopiim, kanamuna, võid, suul ja küümne. Sõira tegemise man ei tarvitõda laapensüümi, lisaainit ega lõhna- ja maitsõainit.

Võromaa ja Setomaa suurõmba sõirategijä panni sälä kokko ja naksi sõiralõ kaitsvat märki küsümä joba 2017. aastagal. Tuud tetti selle, et sõira nime all oll’ mõnõl puul naatu müümä säänest kraami, miä periselt sõira muudu ja maiguga es olõki. A no piät sõira nimega müüdäv kraam olõma õkva sääne, nigu mi kandin sõir olnu om. Sõir om ka Eestin edimäne söögiainõ, miä säändse märgi saanu.

Üts tuutja, kiä sõira tege ja müü, om Vahtsõ-Roosa Mõtsavelle talo. Peremiis Mõttusõ Meelis ütles, et märgi saaminõ muut tedä kõvastõ uhkõmbas: tä saa tetä säänest mi piirkunnalõ ainuumast toodõt. Meelis luut, et ku piiri inämb vallalõ läävä, nakkas liikma ka inämb söögituristõ, kiä otsvagi säänest piirkunnalõ umast söögikraami.

Rahmani Jan

Mõtsavelle talu peremiis Mõttusõ Meelis om uhkõ, et saa tetä õnnõ mi kandilõ umast süüki. Rahmani Jani pilt