Kuis ma ütskõrd tappa sai
Uman pikän lehetüüpõlvõn olõ ma ütskõrd hallõlt tappa saanu. Sinnä om pall’o aigu tagasi, ku kongi Vahtsõliina kandin sai üts memm saa-aastadsõs. Aolehele miildü säändsist inemiisist kirota.
Ollimi memme man käünü paar päivä inne, a memm arvas’, et võinu tulla õks sis kah, ku tõõsõ tulõva. Saimi varra peräle. Mukka oll’ sohvri Joosep, kes tekk’ piltnigutüüd kah. Näi, et saina pääl ripus kardina muudu rõivas, mille takan hoiõtas midägi. Tsusksi uma käekoti sinnä veere ala.
Pido läts’ huuga käümä. Ku olli är kullõldu tõisi kitmise juubilari kotsilõ, arvssi ma, et viisakas olõs minemä naada. A memm küsse, kas hainatego om käümän vai, et minemä joosõt. Memmel oll’ hää nal’asuun, välän jo varanõ kevväi. Ja sohvri Joosep oll’ kah külämiihiga hään jutuhuun.
Lätsi kotist nõnarätti otsma. Käega kobisi rõivaveere alt, sis tull’ hindäl sinnä ala minnä. Ku ma siroti, tundsõ, et kiäki lei mullõ halusalõ vasta pääd. Lavva pääl oll’ suur putõl, mille otsan kummikinnas. Tuu gaasi täüs kinnas mullõ haigõt tegigi, jo ma midägi olli liigutanu. Nüüd oll’ tä lonti vaonu.
Viimäne aig oll’ jalga laskõ, inne ku kododsõ veiniteo tsurkmisõ iist vahtsõst tappa saia.
