Mullõ miildüs kikkasiini ja marju kor’ada. Tüü käü värsken õhun, tsirgu laulva ja mõni­kõrd trehvät kokku mõnõ mõtseläjägõ. Lisas teeni viil pinsile vähäkese manu.

Timahavva kikkasiini kor’atõn trehvsi kokku katõ eläjägõ. Olli mäekülle pääl, kon kasvi pedäje, kuusõpuid ja kõivõ oll’ kah. Maaha oll’ sadanu kõivõ ku kuusõpuid, millest osa olli är mädänü. Väikeisi puid mõtsa all es kasu. Ütele poolõ näi katskümmend miitrit ja tõsõlõ kolmkümmend, ku mõts läts’ paksõmbõs.

Küküti mäekülle pääl, lõiksõ väidsega kikkasiini, ku kõrragõ nõssi kõva ropin. Nõstsõ silmä robina poolõ ja midä ma näe… Müüdä mäe­külge juusk suunagõ mu pääle jänes elu iist võidõldõn. Jäne­sest paari miitri kaugusõl püüdse jänesepraadi kätte saia ilves. Ilvese vahe jänesegõ kuiusi järjest vähämbäs ja jänes oll’ piaaigu haardõulatusõn.

Ku mu vahe jänesega oll’ koski kümme miitrit, ai innäst sirgu. Jänes vuhisi must müüdä miitri päält. Ilves tegi tõsõ otsusõ: lei piduri plokki ja püürdse otsa ringi. Kohapäält minemäminek oll’ nii äkiline, õt ilvese jalgu alt nõssi üles sammõld ja ossajuppõ. Kokkusaaminõ maailma kõgõ hirmsamba looma – inemiseloomagõ ai ilvesele jänese püksi. Seokõrd pästse inemiseluum jänese elu, a ilvesel jäi jänesepraat söömäte.

Käüge õks seenemõtsun, mar’amõtsun vai roitkõ müüdä mõtsu ringi niikavva, ku mõtsu viil om. Võiti üts kõrd elun saia pääle sündmüsele, midä ei püvvä kinni pildikast ja ei näe elun tõist kõrda.

Reiliku Kalev

Reimanni Hildegardi tsehkendüs