KOMMÕNTAAR • Võromaa muusik Kalkuna Mari pidi 20. põimukuul Tal’nan Kadrioro lossi roosiaian väega kõrraligu kõnnõ. Tä putut’ pääas’aligult edevanõmbidõ perändüse hoitmist, vabahust, vastutust ja selget tsihisäädmist.

Mari oll’ võtnu uma kõnnõ raamis edevanõmba ja näide tarkusõ. Lisas viil nuu raami, miä luudus meile mi elo kõrraldamisõ man ette and. Kõgõst jutust kumasi läbi ka vastutus tollõ iin, kuimuudu täämbädse ao inemise umma ello niimuudu säädnü, et vabahus jakkunu ja es olnu häbü umilõ edevanõmbilõ silmä kaia.

Mari ütel’, et om uma tiidligu elo elänü vaban Eestin. Tuu tulõtas miilde säändse tõtõas’a, et 30 aastakka om õkva nii pikk aig külh, et päämine otsustaminõ ja elo juhtminõ võinu no tassakõistõ liikugi vahtsõst vabas saanu Eestin üleskasunuidõ olgõ pääle. Kalkuna Mari paistu tuust kättejõudnust võimalusõst ja ka vastutusõst arvo saavat, ku ütel’, et kiäki tõnõ ei kõnõlõ timä latsõga edespite võro kiilt, ku tä esi tuu iist huult ei kanna.

Mu jaos oll’ Mari kõnnõ kõgõ põnõvamb kujond tuu, et vabahus ei olõ üts suur õhupall, miä lõpmalda kassu saa. Taa sõnastusõ man Mari tsipa essü: õhupall ei saa kah lõpmalda kassu, tä lätt iks ütskõrd pauguga lahki. Et Mari kõnnõn oll’ suurt jako vabahusõst kaetu ku majanduslikku hääollo, sis ma kääni tuu lausõ uman pään niimuudu ümbre, et majanduslinõ hääolo om nigu õhupall, kohe ei saa lõpmalda pall’o õhku sisse puhku.

Lõpun jõudsõ Mari rahvalaulu kaudu tagasi edevanõmbidõ tarkuisi mano. Tä ütel’, et saa läbi laulu edesi anda taad pehmet, luuduslähküt ja loomulikku elotundmist, minkast paistus parhilla maailman puudu ollõv. Laul, miä kuulut’, et inemise omma nigu puu, egäüts ummamuudu, a ummõtõ saava mõtsana kassu, ütstõist põlgmalda ja kokko hoitõn, oll’ Kalkuna Mari kõnnõ väke täüs lõpõtus.

Rahmani Jan

Muusik Kalkuna Mari presidendi roosiaian aastapääväkõnõt pidämän. Štaubi Erlendi pilt