Mul om mõnikord juhtunu, et ei saa vajalikku inemist telehvoniga kätte ja ku tedä trehvät ja küüsüt, mille ta vasta es võta, sis tä ütles, et ku aparaat nimme ei näütä, sis võõrast nummõrd ta enämbüisi vasta ei võta, pelgäs kaubapakjõid.
No mis tetä, nii omgi, et ei tiiä ilman, medä sullõ pähä määrmä nakatas. Ku kõrraga ei taipa üldä, et aitüma-, ei olõ huvitõt, hääd päivä, sis olõt nigu kala konksu otsan. Ma esi olõ tuu virga ütlämise viimätsel aol häste ärä oppinu. Sai arru, et tuu ka ei avida, ku tellit, et minnu taast kõlistamise nimekirjast õmõta maha tõmmatu. Tuu pääle üldäs, et ma peat esi sinnä ja sinnä kõlistama, et ärä üldä. A tuu nummõr om enämbüsi kinni, pand muusikat kullõma ja uutma, no aitüma.
Tuu aig, ku kasturide ja pannõga ussõ takast ussõ takka käüti, om enämb-vähämb müüdä, aga ma tiiä ütte prouad, kel jo üle kümne aasta tuu uskmalda kallis kraamiunik sahvrin sais. Tarvitama ei taha ka nakada, selle et söä siiamaani henne pääle täüs. Ku mõistus pähä tull’, et üttekokku tulõ mitusada eurod ega kuu jupikaupa naide anumõidõ iist tsilguta, ja harjuskile järgi juusk’, ütel’ tuu, et om jo ilda, allkiri om ant. Säädüse järgi nii ei olõ, aga ega mi inemise jo paragrahvi takan ei aja, ku viimäne hädä käen ei olõ, ja tuuga müügirahvas arvõstaski.
Taa asi om muiduki mitma otsaga, selle et mõnõl inemisel om tüüd hädäste vaija ja sääne kaubapakmine and teenistüst, aga…
No käüdäs ussõ takan vähämb, selle et kõigil omma jo telefoni. Kost kõlistaja nuu numbri saava, om umaette nummõr, aga teedä na omma. Üldäs aga uma nimi ja firma, kost kõnõ tulõ, ja mugu kullõ tuud juttu, ku kipõlt õigõt nuppu vaota ei taipa.
Olõ päält kullõlnu, ku ütsekümneaastanõ proua om raamadupakjaga hädän. Viisakas inemine es taha juttu külmalt ärä lõpõta ja naksi sellätämä, minkperäst ta telli ei saa ja kohe tal see kuu raha läts’… Mõnikõrd om taalõ ka nigu kogõmalda mõni asi postiga saadõt ja arvõ kah manh, et mugu massa. Õigustõdi nii, et mi saadi jo sõnumi ja ti es ütlä ärä. Viimäte sai mul hing täüs ja saadi esi meili kohe vaija, et jätke õmõta rahulõ nii vana inemine. Tuun asutusõn saadi siski arru, et om päälekäümisega liialõ mint.
Miis tull’ ildaaigu tüült ja ütel’, et õkva tuju läts’ tüküs aos halvas. Üts kõva jutuga naisterahvas oll’ ta konksu vai telefoni otsa kinni saanu ja ta jäigi kullõma, mis timäga kõik varsti juhtuda võit, ku ta neide käest tuud ja tõist ja kolmandat tabletti ei telli ja ei tarvita.
Ja minkperäst om nii, et hädaline peat tõnõkõrd kuu vai kats eriarsti manu pääsemises järjekõrran uutma, aga säälsaman kõlistõdas tõsõlõ, kiä konhgi vallu kaibaman ei olõ käünü, ja pakutas uuringuid egas juhus…
Sääne mi elu põra om, medägi om vast egalütel pellädä, aga telefon tulõ õks vasta võtta ja ku jutt sääl ei miildü, sis om tuul aparaadil sääne kotus külh, kost taa kinni vaota saat.
Nõlvaku Kaie
