Mul oll’ järekõrd hambatohtri mano 25. urbõkuul 2020. A 12. urbõkuul kuulutõdi Eestih vällä eriolokõrd koroona peräst. Tohtri as’aajaja and’ telefoniga teedä, et ambulantsi ussõ omma kinni ja vastavõtt om üles üteld.

Mu hammas halut’ kõvastõ ja ai halu ka päähä ja kaala. Kannadi, kannadi, võtsõ valurohto ja kummelitsäid. Edimält nigu rehvähtü halu ja peräh õks säänesama nigu inne.

Pikapääle lei igimähe mädä ja hammas naas’ liikma. Kolmõ kuu peräst liiku hammas õks joba väega kõvastõ. Esi märgoti, et seo hammas vist epideemiäst vallalõsaamist uuta ei jovva.

Ku Eestih haigus perrä andsõ, kõlisti hambatohtrilõ ja sai katõ kuu peräst vastavõtmisõ kelläao. Tuudaigu tundsõ, et hammast ja hallu oll’ kõik suu täüs.

Õdagu käve sannah ja igimä olli küländki pehme. Pruuvsõ esi rõibõht vällä tõmmada näppõga. A oh hätä, sõrmõ nilbõstu hamba päält är. Sõs halgahtu päähä hüä mõtõ. Võti marlist sideme ja tõmpsi äkki. Üte ropsuga oll’ hammas väläh. Esiki verd tull’ veidü. Panni vatitropsi pääle ja halu oll’ suust nigu pühitü.

Süküskuuh lätsi umal kelläaol hambatohtri mano. Viimäne naardsõ taa jandi pääle ja ütel’, et haav, kost hamba tõmpsi, om ilostõ paranu.

Liira Singa