Mõni aig tagasi panni tähele, et püvvä seltskunnan mitte pututa poliitikat ja eräkundõ, kiä tuud edimäst tegevä. Varramba mu meelest ollit, kelle puult ollit, tuu es olõ nii tähtsä teema. Tulli võimulõ häste kõvva rüükjä ja vaiõlust tull’ kõvva mano ka nii mõnõngi seltskunnan.

Nüüd olõ tähele pandnu, et proomi suu kokko prunti, ku jutt vaksiniirmise pääle lätt. Ei taha esi kihotustüüd tetä, selle et seod om peris pall’o tettü, ja ülepää ei taha teedä, mille kõgõ poolõst vaksiniirmine vastaliidsi meelest halv om. Vaksiine om sisse pritsitü varrambagi, hulga halvu tõpi om seoga sällüle pantu, mille sis nüüd imehta: priitahtlidsõlt lasõt hindäle viirust süsti?!

Seo lehe märgotusõn om juttu, ku pall’o om koroona mõotanu kultuuritegijide ello. Mul olõs kül hää miil, ku nä ei piäs umma tüüd õnnõ ekraani takan tegemä. Mõtlõ, et inämbüs võissi koroonavaksiini iks vasta võtta. Seo olõs mitmõ ammõdiala tüütäjide suhtõn solidaarnõ. Ja vast saa iks parõmb kah. Tuu luutusõ sisse om mul kimmäle rohkõmb usku ku pelgämise sisse, et saa viil halvõmb.

Uma pääga mõtlõma kutsminõ ei olõ seo teema man mu meelest as’akotsinõ. Ma ei saa kuigi olla targõmb ku tiidläse, kiä omma asja opnu ja seoga pääväst päivä tegelese. Pall’osid vastussit tulõ nii vai tõistõ uuta viil tükk aigu, seeni om kõgõ julgõmb iks usku tiidläisi.

Kabuna Kaile,
Uma Lehe suvõtoimõndaja