Ku ma minevä suvõ pidi elo sunnil Perilt är minemä Kesk-Eestihte, sis seo suvõ lõpun olõ ma jälki Peril tagasi.

Taa vaihõpäälne aasta olle mino jaos väega rassõ. Ku läät iks peris võõrahe paika, mis ei miildü, sis tunnõt hinnäst ku asumisõlõ saadõtu. Nii hirmsat kotust es olõ ma viil inne nännü. Ütel puul majja oll’ nõukaaignõ vällä ehitämäldä ja tühju aknõmulkõga tondiloss ja maja kõrval tõõnõ säänesamanõ. Tõsõl puul majja oll’ niitmäldä ohtjanurm.

Tullõn ilosast Lõuna-Eestist, oll’ sääne kotus väega ilodu kaia. Üttegi mõtsa ega võsso kah lähkül es olõ, kohe luudusõhegi minnä miilt lahutama.

Istsõgi terve pikä talvõ tarõn. Vaihõpääl käve inne poodin süvvä ostman. Korssi koroona kah viil külge. Õnnõs põdõsi kül koton ilma tohtri abilda.

Es sulandu ma kuigi küläello võõra rahva siän. Keväjä saiõ mullõ selges, et om vaia naada lõuna poolõ elämist otsma. Vahtsõ kinnisvara müügipakmiisi, a nuu, mis mullõ miildüvä, olliva võlss kotusõ pääl vai väega kalli. Oll’ külh vaihõpääl üts oksjonikortõr, a tuud ma es saa, inne ostõti är.

Hainakuu alostusõn oll’ jäl Peril üts kortõr müügin, a buumihinnaga. Kuna mul säänest rahha kostkilt võtta es olõ, a himo oll’ iks är osta, sis naksi pangaga kauplõma. Ega nä mullõ, nii vanalõ inemisele, väega võlga inämb es taha anda, a kuigi iks saimi kaubalõ. Osa rahha panni esi, a suurõmba osa saiõ panga käest, ja saiõgi kortõr är ostõtus.

Ainumanõ vahe um tollõn, et ku vana kortõri aknõst vällä kaiõn oll’ nii-üteldä miljonivaadõ, sis seon inämb ei olõ. Vanan kotusõn kasviva ilosa kuusõ maja takan ja vaihõpäält oll’ nätä kavvõlõ nurmõ pääle kooni mõtsani vällä. Võisit nätä eski mõtseläjit vilä-ädälät söömän. Kaemalda tuu pääle, et mul midägi ei olõ ja raha kulus tagasimasmisõ ja kommunaalõ pääle, olõ ma iks väega õnnõlik, et saa ellä tan uma rahva siän, kon mullõ väega miildüs.

Urmi Aili