Kas helkävä naaratusõ ja ilosidõ asjo pildi päält näütämisega

või müvvä lubahuisi, miä ei pruugi peris elon tõõs saia?

 
Üts tont käü müüdä Eestimaad. Tuu tondi nimi om elokoots. Tä käkk hinnäst eri nimmi taadõ, näütüses elostiilikoots, mõttõga elo koots, meelemuutmisõ koots, meistres saamisõ ja hindäst arvosaamisõ koots, õnnõligu elo koots, esihindä edendämise koots… Vai lihtsämpä ja «tasatsõmba» sõnaga ütelden: mõttõandja, sõnatark vai tiidlikkusõ meistre.

Seo vahtsõ trendi man paistus niimuudu, et pia egä kümnes inemine om koots. Nii om pia ilmvõimalda vaiht tetä, kiä kõnõlõs midägi, miä om kullõmist väärt, ja kiä tegeles lihtsäle ummi avvustajidõ ärtinistämisega.

Kiä tuu elokoots sis om? Teedä om, et eestikeeline sõna kootsing tunnistõdi 2016. aastaga kõgõ jällembäs sõnas ehk sis jällesõnas. Ja seo jällesõna kõgõ lihtsämb internetist löütü seletüs ütles, et koots om ti uma elo edesiminegi triinjä, kiä avitas teil kõgõ väikumba aoga jõuda punktist A punkti B.

Suurõlt jaolt nõsõsõ läbi sotsiaalmeediä elokootsina ette noorõ naasõ vannusõn 25–40, kinkal omma vällä pakku kolmõ-, viie- vai säitsmepunktilidsõ paketi tuust, kuimuudu hää elo pääle saia. Tuu jaos kõrraldõdas nii massuliidsi koolituisi ku jagatas õkvaülekandõn massulda oppussõnno.

Oppusõga paistus inämbüisi üten käüvät fantastilinõ ja kõrdalännü elo, miä näge vällä nigu maapääline paradiis vai Vahitorni kaasõpilt, ja tuud näüdätäs uma kodolehe pääl ja sotsiaalmeediän egä küle päält. Neo inemise paistu ei kunagi vällä väsünü, nä näütäse ummi pilte ja videodõ pääl nii-üteldä õigõt eloviit üten nunnodõ latsi ja njummidõ meelüseläjidega, disainmajju vai -kortõridõga, pääväpaistõlidsõ keskkunna ja tävvelidselt ökošmöko eloviiega.

Näide sõnavaran kõrdusõ säändse märksõna nigu üliäge, ülituus ja ülikõva. Ütesõnaga, kõik om suurõperäline ja lätt viil parõmbas! Kiä ei tahas niimuudu ellä? Osta õnnõ koolituspakett vai viil parõmb – palka hindäle esihindä elokoots, kiä avitas sul kõkkõ tuud saia. Muu hulgan väega väiku aoga.

A kuis saa üts nuur inemine opada tuud, kuimuudu om õigõ ellä? Kas nii, et lugõ läbi unigu hindäavitamisõ opiraamatit ja käü läbi mitmõ ägedä koolitusõ ja tuusa retriidi tõisi elokootsõ man?

Vai kas ei olõ iks nii, et peris elämise tarkust saa anda õnnõ kiäki, kiä om naanu hoitma hinnäst kavvõmbalõ ainõlidsõst ja paistuvast, näütüses mõtsan vai kooba seen elläv vana eräk? Kiäki, kinkalõ ei olõ elon üten antu hääd fortuunat vai õnnõtähte, miä olõs paknu võimalusõ tetä miildüvät ja kassu tuuvat tüüd, ellä ilosan ja turvalidsõn koton, toonu ello õigõ inemise ja niimuudu loonu säändse tugivõrgu, miä and joba alostusõst pääle pall’odõ tõisi iin kõva edumaa.

Opatõn tõisilõ elo kõrdaminemise salahuisi, tulõ arvo saia, et pall’o olõnõs tan elon iks juhussõst ja vidämisest, a noid ei saa mi kuigi kontrolli vai oppi. Mi kõigi strardipaku omma eri kavvõdusõn ja elo võikijuuskminõ ei olõ ilmangi võrdnõ. Kas ei olõ vastutustundõlda müvvä läbi uma helkävä naaratusõ tõisilõ lubahuisi, miä ei pruugi peris elon tõõs saia?

Vai tulnu märki hoobis tuu pääle, kost löüd meelekimmüse ja -rahu eräk kesk suurt luudust, kiä ei püvvä uman elon välläpaistuva ja rahalidsõ häädüse poolõ? Midä timä või meile opada?

Ei panõ sukugi imehtämä, et eestläse ku Euruupa vai esiki maailma üts usulöügemb rahvas omma esierälidselt vallalõ egäsugumadsõlõ soolapuhkmisõlõ. Näütüses edimädsen Eesti Vabariigin lätsivä hiromandi ja kaardimoori, ekstrasensi, tõõkuulutaja ja meediumi nii pääletükjis kätte är, et näide tegemise tulli 1937. aastagal kogoni är keeldä.

Põnnõv om tuu, et asi naas’ peris käest är minemä sis, ku majanduskriis pääle tull’. 1933. aastagal pidi pedagoogikatiidläne Elango Aleksander Tarto ülikoolin tuu kotsilõ loengu, kon tä ütel’: «Mille inemise laskva hinnäst mi hiromantõl är pettä? Kergeheuskjit meelütäs kimmäle seo salaperäline avvupaistõ, minka «tõõprohveti» pruuvva hinnäst aolehti kuulutuisin reklaami. Pandas päähä turbani, sälgä «kassikullaga» tikitü mäntli ja võetas avvunimes «prohvesri» – ja rahva petmine või pääle naada. Om peris kahjo, et meil olõ-i paragrahvi, mink perrä säändse vastust kandma panda.»

Ku säädi 80 aastaga tagost aigu parhillatsõga kõrvuisi, sis paistus, et vahtsõšarlataanlusõ man olõ-i midägi muud muutunu ku õnnõ sõnavara.

Mille inemise kõgõ taa ullitamisõga üten läävä, tuust om võimalik arvo saia. Kõik jo tahtnu hindäle säänest paradiisi muudu ello, määnest elokootsi näütäse hinnäst elävät.

A küsümüs jääs: kas seo iks om paradiis, midä meile pakutas ja müvväs?

Lõpõta üte Kaplinski Jaani luulõtusõga:

Kõik mis minul on öelda
on ainult see
pole tõde ja elu
on ainult tee
ma ei tea kust ta algab
kas algusest
temast mina siis räägin
ja valgusest

mis paistab all ja ülal
ja vahel ees
ja valust mida ei näe
sest see on sees
valu on valgus ise
ja valguse mõõt
ja tee tõde ja elu
ja rist ja mõõk

 
 
Tubina Taago, lavastaja
Tedre Heigo pilt
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.