Kats tutvat omma mullõ perämädsel aol kõnõlnu, et näide meelüsaastaaig om süküs. Ma ei olõ mõistnu tuu pääle midägi kosta. Saa arvo külh, et ku õdagu pikembäs ja pümmembäs läävä, sis om hää pliidi iin istu ja tuld kaia, a egäl aastaaol omma jo uma hää ja halva küle, nii et ma külh ei mõista ütte tõõsõst ettepoolõ säädi. Ummõhtõ pand’ tutvidõ jutt minno märgotama, miä taa süküs sis õigõlõ om.
Jõudsõ uman mõttõn muidoki kirändüse mano. Benderi Ostap, mu meelüskirändüstegeläne, kirot’ üte üüga valmis filmistsenaariumi ja läts’ hummogu tuud kinomiihile maaha müümä. Kinomehe küssevä, kas tego om helü- vai tummfilmistsenaariumiga. Ja ütskõik, määnest muudu Bender näile vastas’, es taheta stsenaariummi är osta. Aig oll’ nimelt sääne, et kinostuudio es tii viil helüfilme, a es tii ka inämb tummfilme.
Sügüsega om sama lugu nigu Benderi filmiga. Kõovihtu inämb tetä ei saa, a luudõ kah viil tetä ei saa. Nii omgi taa paras aig pliidi iin istmisõs ja tulõ kaemisõs. Ilosat süküst!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
