Võru liinal om kimmäs legend: kitsõpuumisõ lugu. A määndsit legende võinu
kõnõlda Antsla kotsilõ? Viska paar mõttõgõist õhku, vast mõni püüd kinni
Uman Lehen om kunagi olnu juttu tuust, et Võru liinan sündü edimädse Žiguliga köüdüssen nii-üldä kitsõpuumisõ lugu. Tuu om legendi staatusõga värk, minkast mõni tiid inämb, mõni veidemb, noorõmba vast olõ-i tuust kitsõpuumisõst kuuldnugi. Noorõmbilõ mõtõldõn võinu legendi kõrras üle kävvü.
Oll’ nii, et Võru liina pääle ilmu edimäne Žiguli (tuu pääle tapõldas, kas 1971 vai 1972). Tuusama autu jäi Suu pääl tõkkõpuu taadõ, selle et rong tull’ õks läbi laskõ. Žiguli es olõ sääl ütsindä uutman. Kõgõ edimäne tõkkõpuu takan oll’ hoobis vanõmb naanõ kitsõga, timä takan oll’ tsiklimiis, sõs tull’ viil hobõsõmiis vankrega ja perämäne oll’ sõs tuu pall’u kõnõld autu. Tõkkõpuu oll’ all ja tull’ uuta. Kõgõ rassõmb oll’ vast hobõsõl ja tuu kai tsiklimehe pikki hiussit, eski pruuvsõ perrä, mis hainuga tegu om. Tsiklimiis oll’ tuu pääle löönü hobõst, mink pääle hopõn pagõsi hää mitu sammu tagasi. Vankre perämäne ors läts’ vahtsõ autu radikalõ ja vesi juusksõ vällä. Tuu pääle läts’ muiduki suurõmbas larmamisõs. Kõvõmb sõimaminõ nakas’ kitsõ pernaasõlõ huvvi pakma. Tä köütse eläjä tõkkõpuu külge ja läts’ kah kaema, kiä süüdü vai nii.
Sääl oll’ hulga sellätämist olnu, tuu kõik võisõgi perädü põnnõv olla. A vahepääl jõudsõ rong är minnä ja tõkkõpuu nõssi üles kõgõ kitsõga. Ja tsiklimiis pandsõ õkvalt minemä ja oll’ süüst prii. Ku memm tõkkõpuu manu jõudsõ, oll’ kitsõkõnõ koolnu. Ütlemi nii, et pernaasõ uudishimmu kuuli tuu innemuistnõ eläjäkene ja ega vast ei passiki ütte järekõrda eläjä kuun massinidõga. Tuu oll’ nigu määnegi eri aigõ ja kombidõ kokkupõrkaminõ ka viil.
Mõtli saman võtmõn Antsla pääle. Et kas om Võrulõ määndsitki legende vasta panda? Kimmäle olliva tõsõ ilmasõa aigu Antsla kandin perädü tapõlusõ. Mõnõst mõtsast tuuduid palkõ taha-i ütski saekaadri täämbädse pääväni lavvas lõiku, niipall’u kuulõ ja pommikiltõ om puiõ seen tuust aost.
Ku ma koolin käve, sõs kõnõldi pioneerele kapten Sidorenkovist, kiä võidõl’ päält nelläkümne vaindlasõga. Tuu pidi sõs taivan sündümä, Sidorenkov oll’ jo piloot. Kuna sakslaisi oll’ perädü hulga, sõs tä õks taivast alla tuudi. A kätte Sidorenkovit es saia, Otsa Vainu käkse vinne lindaja är.
No oll’ Sidorenkov avvumiis, ohvitsiire värk: Vainu sai tuu tembu iist kõrraligu autu. Rahvas kõnõl’, et Vainu sai õks mitu autut: ku üts sai är peetüs, avit’ Sidorenkov vahtsõ autu soeta. Lugu illus, a tuu sakslaisi nummõr (43 vai 44) oll’ muiduki ullituma suurõs kõnõld. Vast ei olõs ilma säändse numbrilda legendaarsust saavutanu… Vainu mu esäle es kõnõlõ joht nii suurõlist luku, olliva mõnõ Saksa massina õhun olnu, a mitte nii, et taivast es näe. Hobiaoluulanõ Kulli Aivar arvas, et tapõlus oll’ rindelõigun nr 43 ja säält leütigi tuu vaindlaisi nummõr. Aivarit ega ka Vainut saa-i äämb pinni (mõlõmba omma tõispoolsusõn ja Sidorenkovil om ka mitu kõrda joba risti värvitü), jo sõs omgi legend.
Sõajärgne Antsla oll’ küländ purus pommitõt ja tull’ kuigimuudu üles raku. Tuu om nüüd rahuaignõ legend. Siist tulõ vällä, et kõkkõ võit tetä, a millegi arvõlt tulõva nuu lahendusõ. Oll’ olnu kimmäs plaan tetä Koemõtsa küllä keemiäkombinaat, miä pidi nakkama pruukma pedäjä- ja kuusõvaiku. Koemõtsa küllä olliva kerkünü perädü suurõ ehitüsmatõrjaalõ kuh’a. A nuu (palgi, prussi, lavva, nagla, koba…) olliva nakanu ilmadu kipõstõ Antsla poolõ kõndma. Egä massin, miä läts’ Saru puult Antslalõ, võtsõ määndsegi as’a pääle. Naglakastõ oll’ ka jalgratta perä pääle köüdetü, abis iks. Antsla mugu praavu sõast, tetti majju, sannu, lautu, sarasid. A Koemõtsa keemiäkombinaati es tulõ, matõrjal es püsü sukugi tuu kotussõ pääl.
Üts miis või koguni üldä meile, et tä eläs Keemiä maatükü pääl, Koemõtsa külän. Et sääne jälg om sõs jäänü tuust jandist.
Ja maatükü nimest tuud keemiät äämb vällä ei võta, ei avida eski keemiline puhastus. A ku olõs är tettü tuu keemiäkombinaat Koemõtsa, sõs olõs sääl võinu olla egätsuku jälgi (puut, tsäimaja, vinne kuul). Antslan eski oll’ päält sõta väiku vinne koolikõnõ, nüüd omma sääl baptisti. Tuul majal olli aknõ kõik aig purus lännü. Sarust olli tulnu suurõ mõtsaveo-«pulli» pikä tüvekuurmaga ja nä pidi käändmä raudtii estakaadi pääle. Käändmise aigu rehksi puiõ latvuga vinne kooli aknit pite. Kas nä no kõik aig purus saiva olla, vast oll’ määnegi ütsik kõrd, a rahvas nii kõnõlõs.
Ega pääle säänest luku väega julgõ tundõga Antslalõ ei tüki. Ainumanõ luutus om tuu pääl, et vast om kõigil eururemont tettü Antslan ja vannu asju pääle äämb ei mõtõlda. Mu esäl om viil tõnõ teooria, et nuu, kiä võinu säändse märgutamisõ pääle är süändä, ei lugõvatki Umma Lehte. Tuu om muiduki rassõ süü, ku uma kiil, miil ja muu sääne huvvi paku-i.
Es olõ plaanin Antsla kotsilõ halva kõnõlda, a tuud külh looda, et mõni kõnõlõs parõmba luu, miä õkvalt legendaarsõs hinnatas. Antslan om elänü ütsjagu legendaarsit persoonõ, nigu Kersna Aksli ja Vahur, Rutiku Jaak ja Emil, Veri Karla, Värniku Andrus. Kimmäle om hulka tõisigi põnõvid tegeläisi. Nigu moodun om üldä: ma viska säändse mõttõ õhku. Vast mõni püüd kinni ka viil.
Või jo olla, et parõmbalõ pasva legendele hoobis säändse tegeläse, kel võimõga kõik kõrran ei püsü. Voitka velekese olliva ka tan Antsla ümbre joosun ja toimõndiva hillä-tassa. Avitiva mõnõl vanainemisel katust lüvvä vai nii. Ma mõtlõ, et tuu nõud küländ hulga pavvõrit, et näütüses Voitkadõ läbielämise legendaarsõs saanu. Näist om ju ütsjagu kõnõldu, määnegi raamadu muudu asi ja filmikene om tettü… Määnegi legendaarsus velekeisil jo om, a Antslaga ütte köütä om näid rassõ. Nä pidänü olõma tävveste kotusõpäälidse, mitte Mulgimaalt tulnu velekese, sõs vast olnu kõvõmbalõ rahval süämen. Piät olõma kimmäs köüdüs määndsegi kotussõga. Ku pall’u ümbre roidat, sõs tuud köüdüst olõ-i.
Legend piät vasta pidämä määndsegi aoproovi ja rahval om perädü tähtsä roll tollõn, kas naatas edesi kõnõlõma vai unõtõdas är. Jutu seen piässi olõma määnegi raamõst vällän muting ja legende man iks mõtõldas, et sääl om võlsmist kah seen. Noh et olnu õks kimmäs jutukõnõ.
Pulga Joel,
Antslast peri märgutaja
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.
