Unõhtaminõ om hirmsa tõbi. Ja kuis sa sis ei unõhta, ku kõik aig tulõ noid asjo, midä meelen pitä, mugu mano. Varrampa ma kõrdsi kotost vällä tullõn mantrat: telefon, rahakott, võtmõ. No om mantra pikembäs kasunu: telefon, rahakott, võtmõ, koroonatõend, mask.

Ütspäiv sai kokko maamehega, kiä küsse mu käest 10 eurot lainu. Tä ollõv rahakoti kodo unõhtanu ja ei saavat ütte aparaati remondist kätte. Lubasi järgmäne päiv tagasi massa.

Järgmäne päiv oll’gi tuu miis platsin, näpun 20euronõ. Ütli, et mul ei olõ tagasi anda. Lepsemi kokko nii, et ma jää tälle 10 eurot võlgu, kül kunagi massa tagasi.

Perän naksi mõtlõma. Tuu miis kandidiirse vallavolikokko. Juhtunu oll’ sääne lugu, et ma olli tävveste kogõmada võtnu kandidaadi käest vasta 10 eurot. Kas tuu võidsõ olla altkäemass? Kas tuu kandidaat luut no, et ma anna uma helü timäle?

Õnnõs kandidiirse tuu miis tõõsõn vallan, nii et ma es saanuki timä puult hellü anda. A tsipa kahtlanõ mekk jäi iks tuust tehingust külge.

Ma ei olõ tuud rahha tälle täämbädse pääväni är masnu. Tuuperäst panõ taa luu siiä kirja. Et võlg meelest es lännü.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja