Lännü sis sannanaanõ ja võtnu pall’u kanamunnõ üten. Lännü ja lännü ja nakanu mõtlõma, et vai jummal, vast ei saaki api ja muna tulõ är anda niisama. Lännü sis puhmõ vaihõlõ ja pandnu poolõ muna sinnä, et tagasi minnen vii kodu tagasi…
Uutnu jutulõsaamist ja tuu, kes innembä oll’ tulnu, ajanu väega hääd juttu. Küsünü, et mis tedä vaivas, ja seletänü hindä murrõ kah är. Kae, mi kõik jo aami reisi pääl võõridõga ausampa juttu ku vast muidu. Naanõ sis ütelnü, et ma kae, kuis taa om, a mul es tahtu kõiki munnõ tuvva.
Ku timä kõrd oll’ nõia manu minnä, kaenu nõid tälle otsa ja kostnu: «Ti ei olõ hüvvi mõttidõga. Ku ti nüüd lääti sinnä puhma noid munnõ võtma, sis kaegõ ummõtõ: sääl või huss olla vastan!»
Nii ka olnu. Huss kerän ja muna hussi takan.
A sis tull’ sääne asi vällä, et nõial oll’ agent, kes istsõ ja tekk’, et om kah api otsman, ja uursõ as’a är. Ku sisse läts’, kandsõ ette.
A tuu huss trehväs’ sinnä. Niimuudu sis essütedi inemiisi.
Raudkatsi Ene
