Olliva sügüsedse pümme muadsõ ao. Õdagu olliva pikä. Viideti aigu tattnõna valgusõh. Imä kedras’, esä kudi korvõ vai tekk’ luudõ.

Meile, latsilõ, nä kõnõli egäsugutsit juttõ: kül vaimõst, kül vannusthalvust. Taloh olle pall’o kotussit, koh nä võisõ hinnäst käkki. Mi usõmi, et tondi ja egäsugudsõ vaimu omma olõmah, a näist väega hirmu es tunnõ.

A ütskõrd pelksimi kõvastõ. Pagõsimi sängü, teki tõmbsimi üle pää – koskilt kostu rütmilist koputamist. Esä pandsõ tormilatõrna palama ja ütel’: «Ma otsi tuu koputaja üles, küsü, midä tä taht.»

Mi pelksimi, et esäga või midägi halva juhtuda: ei tiiä joht, määne tuu vaim om, kas halv vai hää.

Esä käve kõkõpäält köögi põrmandu all olõvah keldrih, sis tarõ pääl, küünih ja laudah. Äkki jäie koputaminõ perrä. Mi arvssimi, et vaim nakas’ essä pelgämä. Rohkõmb tuu õdak koputamist es kuulõ.

Tõõsõl pääväl umbõs samal aol naas’ jälki koputaminõ pääle. Nüüd ollimi viil rohkõmb hirmul. Ütlimi esäle, et ärku minku, olku parõmb miika, sis om meil kah julgõmb. A esä es kullõ, võtsõ jälki tormilatõrna ja läts’ majavaimu otsma.

Mi jäimi teki ala lõdisõma. Läts’ pall’o aigu müüdä. Peräkõrd tull’ esä laudast küüki ja, hindäl nägo naarunõ, ütel’: «Kätte saiõ tollõ kurivaimu». Tuu vaim olle mi Pruuni – timä alumanõ lõvvapuul leie mäletsemise aigu vasta sõimõviirt. Pruuni olle mi lehm. Mi maja olle ehitet laudaga kokko ja lehmä mäletsemine kostu häste tarrõ kah.

Nii saimi mi hirmust vallalõ.

Oleski Villem

Reimanni Hildegardi tsehkendüs