Ildaaigu istsõ pääliinan ummi häie sõpruga üten restoranin. Säändsen paigan jääs iks mõni kõrvallavvan üteldü jutujupp kõrvu. Nii kuulsõgi, kuis üts nuur inemine ütel’, et tä piät õkva saama kõgõ vahtsõmba iPhone’i, et tuu om timä jaos elo ja surma küsümüs.

Restoraniõdak sai läbi, a tuu mõtõ jäi päähä kummitama. Olõ viimätsel aol tennü uman tarõn väikut kraammistüüd, kaenu noid asju, miä omma kunagi ostõtu. Ja mõtõlnu, kuna ma määnestki asja viimäst kõrda näpse. As’a omma jäänü suhvlilõ saisma ja noid kaiõn ei saa sukugi üteldä, et nuu omma elo ja surma küsümüs.

Innembi tulõ tähtsä küsümüs ette sis, ku elo and sullõ opitunni vai kannatusõ. Ku saisat tuu saina iin, kost üle minek om siistilmast är minek, sis tulõ ette elo ja surma küsümüs.

Seo sügüse sai mu naasõl Mael joba säitse aastat siistilmast är oltus. Olõ mõtõlnu, et säändsin olokõrdun, ku annat hindäst parõmba, miä su tiidmiisin om, ja tõnõ su kässi vahel iks är lätt, saat hindä käest küssü, midä sa olõs võinu viil parõmbalõ tetä. Hoobis tuu om elo ja surma küsümüs, mitte määnegi vitin, mis kõrras tege vast tujo parõmbas, a pikän aon ei olõ tuust suurt kassu.

Pääle tuud mu hindä kurba läbielämist sai ma edimäst kõrda arvu Tammsalu Jaani ütelüsest, et puusärgil ei olõ karmaniid. Ma naksi mõtlõma, et ello tulõ ellä niimuudu, et sul siistilmast minnen olnu suur hulk tiidmiisi, tähtsä ei olõ, ku pall’o sul om asju. Kõgõ lõpun ei olõ asjul määnestki tähtsüst.

Ellä tulõ nii, et ku siistilmast läät, om sul hää miil, et olõt seo elo elänü. Hää miil tuust, et sullõ om antu võimalus olla üten noidõ inemiisiga, kiä su ümbre omma. Ja ku kojamiis tulõ, saat minnä naaratava näoga ja olla tenolik, et seo elo oll’ niimuudu antu.

Mu meelest om elo ja surma küsümüs sääl, mitte tuu, mitu hamõt vai mitu paari pükse sul täämbä om.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.