Putuka valiman ei käü
Üts hummok kõnõldi raadion putukist. Peris hää vaeldus vaktsiniirmisele ja valimiisilõ.
A tuu putugajutt tulõt’ mullõ miilde üte vana luu valimiisist. Tollõ jutu kõnõl’ mullõ Võru naanõ, kes noorõn oll’ pant agitaatoris. Muu hulgan tull’ inne tähtsät päiva kah valijidõ nimekirä üle kaia.
Astsõ nuur agitaator üle poissmehe tarõ läve. Nimekirän oll’gi tuu miis ütsindä. A kiäki oll’ tarõn viil: lavva pääl oll’ tühi veiniputõl ja kats pitsi. «Kes sul sääl om?» uursõ agitaator ja näüdäs’ magamisasõmõ pääle. Mehe põsõ naksi veretämä. Inne ku tä midägi üteldä jõudsõ, karas’ teki alt vällä aluskleidiga naistõrahvas, ai käe lakja ja naas’ tarrõ pite kässi lehvüten tiirutama-taarutama, esi korrut’: «Ma olõ koiliblik! Ma olõ koiliblik!»
Agitaatorilõ tekk’ tuu asi nall’a ja tä otsust’ mänguga üten minnä: «Sinno ma nimekirja võtta ei saa, selle et putuka valiman ei käü. Pääasi, et sa midägi kurja ei tii.» Ütel’ viisakalõ hüväste ja astõ üle läve vällä.
