Uma Lehe 500. numbri ilmumisõ puhul

 
Ma ole nüüd jo peris mitu kõrda Umale Lehele juubelijuttu kirotanu. Edimäne kõrd es ole muiduki juubel. Oll’ ülepää Uma Lehe edimäne nummer, miä 21 aastat tagasi vällä anti. Peris juubelijutu kiroti Uma Lehe 100. numbri vällätulekil ja sis, ku Uma Leht sai 10 aastat vanas. Nüüd sis tule vällä Uma Lehe 500. nummer.

Nii pall’ode lehenummerde ja nii pikä ao pääle om paras aig kaia ja märki, mis näide aastidega sis võro keelest saanu om. Et kas asi om lännü parembas vai kehvembäs. Vastus om: nii ja naa. Ja egä meil ei olõki säändsit peris kõrralikke tiidüsuuringit, miä ütlese täpsele är, kas keelemõistmine om lännü parembas vai jäänü kehvembäs, kas keele kõnelejit om manu tulnu vai veidembäs jäänü.

Küll saimi viimädse rahvaloendusega kümme aastat tagasi edimäist kõrda teedä, ku pall’o inemiisi võro kiilt kõneles – meid om kokko 75 000. Ja seo ei ole sukugi väiku nummer, ku võrrelda tõisi kiiliga kõgen ilman. Maailman loetas kokko kooni 7000 kiilt ja kõnelejide arvu perrä om suuremb jago näist keelist võro keelest väikumba. A muiduki om ka nii, et rahvaloendus näütäs õnne tuud, midä inemine esi uma keelemõistmise ja -tiidmise kottale arvas. Egä sääl rahvalugemise man kiäki määnestki keeletesti vai tasemetüüd es tii.

Seoilmaaigu omma pia kõik võrokese katskeelidse. Tuu tähendäs, et mi kõik mõistami küländ häste eesti ütiskiilt ja mi jaos ei ole määneki probleem kõrralikku eesti kiilt kõnelda. Seo ei ole kõge nii olnu, näütüses mu vanaimä es kõnele «kiräkiilt» sukugi. Seo ütskeeline võrokeisi põlvkund oll’gi tan oleman viil umbes 40 aastat tagasi, nüüd säändsit vist inämb ei ole. Hildaaigu kõnel’ mulle üts 70-aastane Urvaste kihlkunna miis, et timä es saa eesti kiilt kõrraligult selges mitte koolin, a viil Vinne kroonun, kon tä tõisi eestläisiga ütenkoon aigu tiinse.

Tuu om muiduki hää, et võrokese eesti kiilt mõistva. A hädä om tuu, et seo tege mi jaos egän olokõrran eesti keele pääle ülemineki perädü lihtsas. Hildaaigu ai ma juttu kate meesterahvaga. Ütega näist mi kõnelemi umavaihel kõge ja õnne võro kiilt. Tõne saa võro keelest väega häste arvo, ütles jutu sekkä esiki mõne võrokeelidse lause, a eesti kiilt om täl muiduki lihtsamb kõnelda. Jutu alostusen oll’gi nii, et mi kategesi kõnelsi umma kiilt ja kolmas kõnel’ eesti keelen vasta. Ja veidü ao peräst panni ma tähele, et mi olli kõik kolmekeisi uma jutuga eesti keele pääle üle lännü. Muud hätä ei ole midägi, a seo tõse keele pääle nii lihtsa üleminek näütäs võro keele nõrka saisu ja om üts järjekõrdne samm mi keele positsioone käestandmisel.

Ole saanu aastakümnit kaia ja kullelda, kuimuudu kõnelese umavaihel näütüses kaitseliitlase vai jahimehe. Midägi ole ei tetä – uma keele pruukmist jääs kõrrast veidembäs. Ku viil paar-kolmkümmend aastat tagasi kõneldi jahil vai Kaitseliidu oppusel päämiselt puhast võro kiilt (vällä arvada käskmise «Joondu!», «Valvel!» jne), õnne mõni ütsik oll’ sääne, kiä kõnel’ eesti keelen, sis nüüd om asi vastapiten. Suuremb jago juttu käü eesti keelen ja mõni ütsik viil pruuv umast keelest kinni hoita.

Nii vähe vai pall’o, ku näid keeleuuringit om tettü, näütäse naa kimmäst muutust: nooremba inemise kõnelese umma kiilt kõrrast veidemb. Ku kaia tuud, kiä kirotase Uma Lehe jutuvõistlusele, sis neo omma päämiselt vanainemise. Tõisipite om nii, et inemine vist tahtki ummi mälestüisi ja muid säändsit jutte kirjä pandma naada viil sis, ku täl joba ütsjago vannust om. Umale Lehele om nakanu hään ja ilosan võro keelen kirotama Pulga Jaani poig Joel, kiä esi om jo ammuki Võromaalt är lännü. Ju om sis õige ja paras vannus kätte jõudnu.

A kõgel seol keelevärgil om ka tõne puul oleman: umma kiilt pruugitas põra pall’o julgembale ja pall’o inämb avalige kotusside pääl. Säänest asja viil paarkümmend aastat tagasi es ole. Nüüd om joba nigu esihindäst mõista, et inemiisil omma sälän võrokeelitside kirjuga hamme, et teie pääl sõitva võrokeelitside kirjuga bussi, et Võro liinal om võrokeeline tunnuslause. Vaivalt lätt müüdä säänest suvve, kon lava pääle ei tuvva üttegi vahtset võrokeelist tiatritükkü. Tävvesti loomuligus as’as om muutunu võrokeeline laulupido. Kõnelemalda sis viil tippkultuuri sündmüisist nigu suidsusannasümfoonia vai tiatritükk «Godot’d uuten».

Tävveste harilik ja esihindäst mõista om nüüd ka Uma Leht ja muu võrokeeline aokirändüs. Kõik säändse as’a andva võro keele pruukmisele kimmüst mano. Andva inemiisile mano julgust ja tahtmist hinnäst rahvaloendusel võro keele kõnelejana kirjä panda – võro keele mõistmine om saanu uhkuse as’as. Ja teno kõgele tuule tule pääle ka säändsit nuuri keelemõistjit inemiisi, kinkast es mõistnu taad kuigimuudu uuta – Talnan sündünü ja kasunu, Võromaal õnne mõne ütsigu sugulase, a keele nii häste är opnu, et rõõm kullelda.

Egä mi ole ei seo as’aga kuigimuudu väega esimuudu ja originaalse, kõgen ilman sünnüse väikuisi kiiliga üte ja sama as’a. Katalaanel om niisama lihtsa egän olokõrran hispaania keele pääle üle minnä: kõik nä omma katskeelidse ja hispaania kiil om katalaani keelele lähikselt sugulane. Hollandi ja Saksamaa friisel om sama asi keelekõnelejide vanusega: nooremba inemise kõnelese friisi kiilt kõrrast veidemb ja sugupõlvi vahetus tähendäs ao joosul ka keelemõistjide arvu veidembäs jäämist.

Kõgen Õuruupan om õnne üts näüde, kon asi om vastapiten ja nooremba inemise mõistva väikut kiilt parembale ku vana. Seo om kõmri kiil, midä kõneldas Inglismaal Walesi puulsaare pääl ja miä kuulus keldi kiili hulka. Ja seo nuuri inemiisi keelemõistmine tähendäs sis tuud, et midä aig ja sugupõlv edesi, taad suuremb protsent kõgest rahvast kõmri kiilt mõist.

A sääl om ka keele alalehoitmises ja püsümises perädü pall’o tüüd tettü ja vaiva nättü. Asi ei ole ütsindä tuun, kuimuudu koolin kõmri kiil päämises keeles saia. Kõmri keele elonhoitmises ja pruukmisele ütenavitamises omma oleman eräle programmi tuust pääle, ku vahtsene inemine ilma sünnüs. Kooni seonimaani vällä, kuimuudu saia inemise kõmri kiilt kõnelema säändside tüükotusside pääl, kon ütsjago seltskunda kõneles kõmri kiilt, a samal aol kõik mõistva vabalt inglist.

Kuninganna Elisabeth II poig Charles om Walesi prints. Mi kõik olemi kuvõrd kuulnu ja lugenu timä eräelost ja tuust, miä juhtu Diana ja Camillaga. A minkperäst ole ei meile sukugi kõneldu tõsest ja tähtsämbäst as’ast printsi elon. Inne ku Charles sai 1969 ammetligult Walesi printsis, pidi tä käümä üte semestri Walesin Aberystwythi ülikoolin ja är opma kõmri keele. Vähembält niipall’o, et tä sai tseremoonial maaha pitä kõmrikiilse kõnne.

Võrokeisil ei ole umma printsi, kiä saanu kruunmise aigu võro keelen kõnet pitä. Meil ei ole inämb esiki maavanembit, kinkä käest võinu keelemõistmist nõuda. Niiüteldä keeletsensus – ku tahat siiä nukka ammetile saia, sis opi kiil är kasvai niipall’o, et saat üte kõrraligu kõnne maaha pitä. A no midägi meil iks viil om: siist nukast valitas egä nelä aasta takast peris mitu inemist riigikokko, tuusjaos om oleman eräle valimisringkund.

Et kuis sis om? Kas nakami tahtma ja nõudma, et ku inemine joba tan mi nukan riigikokko kandidiir, sis piät tä vähembält üte kõrraligu valimiskõnne ka võro keeli är kõnelema? Taad ei piä koheki kirjä pandma egä säädüsele kirotama. Seo võinu olla lihtsale sääne komme ja kirotamada riigli. Et ku tahat mi nukan valitus saia, sis om esihindäst mõista ka tuu, et sa tiiät ja mõistat kuvõrd seo nuka kiilt.

 
 
Kama Kaido,
võrokõnõ, juubõlijutu kirotaja
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.