Veidü aigu tagasi oll’ hingipäiv ja surnuaia küündleist valgõ. Tuu kommõ om meil kimmäde meelen, niisama nigu kohustus, et sugulaisi haua tulõ enne lumõ tulõkit puhtas riibu.

A tunnus, et tükis meelest minemä, et surnuaid om meil alasi ollu sääne tasalik ja soliidnõ kotus, konh tutvaga kokku juhtungi hilläkeiste juttu aedas ja laata lüüma ega hõikma ei nakata.

Surnuaid vai mõnõl puul ka kabõliaid ei olõ õks peris tavaline aid, konh pendreid kitskman, lilli valaman vai lehti riibman käüt. Ega rist ja kivi tähendäs tan kellegi minekit ja umatsõidõ hallõd miilt, olkõ tuu juhtunu mitmakümne vai mitmasaa aasta iist. Vai peris ildaaigu.

Mõni nätäl tagasi käve sugulaisi haudu puhtas riibman ja naksi nigu veidü imelik, et kohes ma no tullu olõ, om tanh latsi mängumaa vai seikluspark vai väikene külälaat…

Ilm oll’ illus ja haudu säädjä olli latsõ kah üten võttunu. Ja pini muiduki kah, nuid eläjeid ei taheta viimätsel aol miistki ilma jätta, kinust ega kontserdist… A tuu om muiduki tõnõ jutt. Kõik tuu kamp oll’ surnuaida valla last, naarmine, hõikmine, ikmine ja haukmine oll’ kauõdõ kuulda. Keeldä es tulõ kelgi miilde.

Suvõl kummaga oll’ sääl surnuaian pea säänesama imelik asi, aga mitte tuu platsi kandin, konh seokõrd. Sis kand’ ütsjagu rahvast sääl vett ja vali lille, aga üts daamikõnõ oll’ henne puulpall’as kuurinu, vedeli kääpä kõrval pingi pääl pikäle ja kõnõli kinka telefoniga tävve helüga. Säälsaman istõ vanaesä, kiä oll’ arvada kaema tullu, kuis platsi pääl om ja mea noorõmba tegevä, a taa es tihka kah noorõlõ inemisele miilde tulõta, kuis sääntsen kotussõn hennest ülhen peedäs.

Nüüt ildaaigu halgatu miilde, et jo mitu aastaiga tagasi olli matustõl, konh latsõlatsõ haudu vahel naardõn ütstõist takan aije, ku vanaesä kirstu hauda lasti. Es ütlä neile kah tuukõrd imä ega esä, et nii ei kõlba, püsüge paigal ja vaiki. Õkva hallus oll’ nätä, et latsil om nigu ütskõik, et vanaessä enämb ei olõ, ja nä ei tii vahet, kas om sünnipäiv, suguvõsa kokkutulõk vai matussõ.

Peris hirmudu om märguta, kas sääntse latsõ mälestämisküündleil ja ilutulõstikul vahet tegevä…

A latsõ jo kasusõ ja ku naile ei olõ umal aol kõnõldu, mea om matus ja kuis kõlbas hennest ülhen petä nii sääl ku tõisi inemiisi haudu vahel, sis ei mõista nä ummi latsi kah tuu kandi päält opada.

Tõist aastaringi om meil aig, ku matussõ tulõva vääga kitsan ringin ärä petä. Minejät saatva enämbüisi latsõ ja latsõlatsõ. Söögilauda, konh ennembi surnuaiast tullõn pikembält istuti, tõistõ ilma lännut miilde tulõtõdi ja tõnõkõrd ka mõni vana laul üles võeti, ei julguta õigõdõ tetäki. Mõnõ lätvä haigusõhirmu peräst jo haua mant ärä kodu ja kiä jääse veitüs aos kohvi juuma, saava sugulaisi kauõstki kaia. Tuu mustapuulne nali, et ku muijal ei näe, sis sugulaisi matustõl õks, ei peaki enämb paika, medägi tetä ei olõ.

A kiä tiid, ku ta hull tõbi peas konagi üle minema, kas sis viil tulõva vana kombõ tagasi, istutas surnuaiast tullõn laua takan ja aedas pikembält juttu, vai võtamigi üle võõra kombõ, et jo enne haua kinni saamist ja säädmist mindäs surnuaiast lakja vai võedas konhgi püstü jala pääl naps.

Matusõkombõ omma osa mi kultuurist. Kas mõistami naid enämb hoita?

Nõlvaku Kaie

Sügüsene kalmuaid.