Tuu oll’ keskkooli aigu, minevä aastasaa säitsmekümnendil. Mu klassitarõh haigudi kats rita laudu tuulõga. Rammuka-Hino kandist kävemi, tütärlatsõ kolmõkõisi, kuuli ja muialõ kah kuuh. Ma istsõ Ruusmäe tütriguga üteh riah eelviimätseh pingih. A sõbranna kõrvalriah kogoni tõsõh pingih. Tunni aigu märgotimi plaanõ, kohe õdaku ja nädälivaihõl minnä (kinno, tandsuõdagulõ), kuis koolist kodominek saa ja kõikõ muud kah. Noid märgotuisi visksimi ütstõõsõlõ kiräga.

A oh hätä, ku oppaja trehväs’ nägemä, võtt’ kirotusõ käest ja lugi klassi iih ette. Pääle kirä är võtmist naksimi kirotama võro keeleh. Kuulmeistre sai mõnikõrd jaolõ, nakas’ lugõma, a midägi arvu es saa. Viimäte andsõ klassi kõgõ targõmbalõ poiskõsõlõ ette lukõ, a tuu raputõli kah pääd.

Viil tull’ «kirätüüga» äpärdüs. Ma linnudi truugõlõ teedüse, a viimäne sattõ näide tooli jala taadõ. Pinginaabri tsurmas’ kiräuutjat, selle et oppaja toimõnd’ parajalõ tahvli man, säläga klassi poolõ. Ütekõrraga käve mürähüs. Kiräpüüdjä linnas’ kõgõ tooliga kesk klassi lavvaritu küllülde maaha. Naaruplakin kuuldu kõva.

Oppaja hiitü ja kõsist’ habõmõhe: «Naljamees jäi tunnis magama.» Tuu oll’ vinne keele tunn ja kuulmeistre kõnõli esi kõik aig vinne kiilt. Eesti kiilt tä õigõlõ es mõistaki. Nal’amehes kutsõ tä tütrikut tuuperäst, et ku tütrik katõ sai, nakas’ kõgõ naardma.

Liira Singa