Mullõ trehväs’ ummi raamatidõ hulgast juhusligult kätte Hindi Aadu «Tuuline rand». Kääni tuu raamadu lehti ja äkki oll’ kirän sääne sõna: imäpuu. Naksi märkmä, ku tähtsä om, ütskõik kas sis perekunnan vai ütiskunnan, tuusama imäpuu. Kuis tuu külge käü kõik muu kinni, määndse tulõva sinnä külge kaari, määndse lavva, kuis tuud kõkkõ tõrvatas. A ku imäpuu vasta pidä, sis laiv sõit häste.
Kõik, kiä mi siiä ilma tulõmi, sünnümigi joba nigu määndselegi loodsikulõ. Elo alostusõn saami üten määndsegi kogõmusõ, om tuu sis hää vai halv, näütüses kiusaminõ ja kõik muu. Mi võimi umma imäpuud naada tõistmuudu ehitämä ja võtta varatsõmbast oppust, et mi inämb uman elokirän es kõrranu tuud, miä ei olõ normaalnõ.
Ku sul om loodsik uma elo jaos olõman, sis om tuu su hindä vaba valik, kedä sa sinnä viil korjat. Kellega üten sa seo eloreisi läbi tiit, kelle võtat tõõsõspoolõs, kas võtat pudulojussit…
Olõ arvu saanu, et elo omgi lihtsäle üts reis läbi ao ja ruumi. Mi nigu sõitnu loodsikuga ja tennü ummi tegemiisi. Tuu man om vahepääl mõistlik perrä märki, kas noist tegemiisist, midä mi tan ilman teemi, om iks tolku nii hindäle ku ummilõ inemiisile, a ka tollõlõ paikkunnalõ ja ütiskunnalõ, kon mi elä.
Elon iks juhtus, et loodsigu saava mere pääl kokko. Ku tuust tulõ kerge müks, või sääne asi vast esiki hää olla. A ku tävvega sisse sõidõtas ja tõsõ loodsik katski lätt, sis tuu mu arust inämb hää ei olõ.
Mu kadonu esä ütel’, ku tä Tsiberist tagasi tull’, et ello tulõ ellä niimuudu, et su küle pääl om võimalikult veidü sinikit. Ku olõt veidü nahkapite saanu, sis om sul sõpru kah. A ku läät kõkkõ maaha tegemä, sis toda rohkõmb sa nahkapite saat.
Märgotus imäpuust pidägi tan paika: mi esi juhimi umma ello, kiäki tõnõ ei saa kunagi tulla mi loodsikut juhtma. Ja ku tulõ tuult ja tormi, tulõ ka nuu vällä kannata. Ku loodsikul om täüskäük seen, sis om kül väega hää olla, a tuusama tuul ja torm omma nuu, miä oppasõ meid vahepääl ka tasatsõmbat juunt hoitma.
Annas jummal, et mi kõigi loodsik ja imäpuu olõssi kimmä!
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
