Põrmanda mõskminõ ollõga
Seo jutukõnõ vii lugõja üte Lõunõhummogu-Eesti keskkooli internaati. Aastanummõr oll’ sis 1982. Tõõsõ kõrra pääl tarõn elli kuus lõpuklassi nuurmiist. Elämises olli säedü kimmä riigli, mille täütmisel hoitsõ silmä pääl internaadi kasvataja ja ütstõõsõ ala mõni oppajist. A no periselo om kah olõman…
Poissõlõ miildü vahel olt juvva. Nä es larma ja es juu hinnäst täüs. Võti mõnõ ollõ pääle sanna vai niisama meele parandusõs. Oll’ kultuurnõ juuminõ, nigu Vinne aol ülti. Tuul pääväl, millest tan jutt, astõ poissõ tarrõ noorõpuulnõ miisoppja, kes andsõ aoluku. Lavva pääl olli ollõpudõli. Inne ku tä midägi küssü jõudsõ, ütel’ üts tarõelänikest: «Mi tarvitami olt põrmandu mõskmisõs. Lätt ilosalõ läükma.» Oppaja: «Vot ku huvitav, ma es tiiäki. Näüdäke ette. Põrmand tahas teil mõskmist nigunii.»
Mis poissõl üle jäi ku käsku täütä. Midä nä esi tundsõ, ei olõ rassõ arvada. Poissõ vahelõjäämine suurõ kellä külge es lää. Mõistlik oppaja oll’.
