Timavaestanõ «Võro-Seto tähtraamat» kõnõlõs tulõkiist ja minekiist. Noid kaias nii kirändüse ku elu nuka päält ja kiä tiid, kas noil väega suurt vaiht omgi. Tähtraamatun saava sõnna nii noorõ ku vana, saava kokku nii ballaad ku ka 19. aastagasaa vaimun tett kallendrijagu.

Raju Eliisabet märgutas tuust, kuis tä vanavanaesä Harglõ pääle viidi, ja Lehtsalu Markus tuust, kuis timä ainumadsõs sõiduriistas om velosipiid. Tõra Ralf kõnõlõs luu umast ettevõtligust unust. Asula Liisi löüd, et timä ja vanaimä rahakulutamisõ põhimõttin olõki ei väega suuri tõisildõmõtlõmiisi. Kauksi Ülle ja Kunnasõ Leo jagava kogõmuisi, tarkuisi ja oppuisi umast elust. Kõivu Helbe om kirja pandnu mõnõ lihtsä söögiretsepti hariligulõ inemisele. Raamadu toimõnd’ Vaaba Janek, kiä om üteliisi kirutanu pikembä essee Traadi Matsi «Karukell, kurvameelsuse rohi» ja Kivirähä Andrusõ «Miis, kiä tiidse hussisõnnu» raamatidõ põhjal.

Noorõ ütlese, et nä eläse piiri pääl, vana ja vahtsõ ilma vaihõpääl. Nä omma ütelt puult nigu hariligu täämbädse ao noorõ, a tõsõlt puult om näil midägi inämb. Nuu omma võru kiil ja kombõ, miä omma tahtmalda ja loomuligult näilegi häste külge jäänü, nä omma Võrumaa hinge ja vaimu hindä sisse tõmmanu, ja nä omma tuu üle armõdu rõõmsa.

Timavaestanõ tähtraamat tege suurõ kumardusõ õdaguvõru keelele. Tähtraamatun om külh kõnõlõmiisi inemiisiga, kiä omma peri Hummugu-Võrumaalt ja kõnõlõsõ umma kiilt, a toimõndaja Vaaba Janek olõ-õi lasknu hinnäst tuust sekä ja jääs kimmält hindä Tsooru kandi võru keele pääle. Sääne kiili pall’usus om nigu puhahus värskit õhku ütetaolidsõs muutuvan võru keele ilman.

Fastrõ Mariko