194 aastakka inne võrokeelidse Uma Lehe ellosaamist ilmu ülepää edimäne Eesti maarahvalõ mõtõld aoleht Tarto maa rahva Näddali-Leht. Taad tarto- ehk lõunõeestikeelist aolehte sai 1806. aastaga ilmuda õnnõ 39 nummõrd, sõs kiildse keisri säändse aokirändüsvälläandõ är.
Nigu näemi, om võrokeelitsel Umal Lehel, nii vai tõistõ Tarto maa rahva Näddali-Lehe mäntliperijäl, lännü tükk maad parõmpalõ – seo om lehe 500. nummõr.
1999. aasta lõpun vasta 2000. aastakka, ku kamp nuuri nakas’ Umma Lehte kokko pandma, es olõ tunnõt, et maa omgi tühi ja pall’as (olnu) – seo oll’ kuiki nii loomuperäne uma aoleht tetä. Jo tollõ peräst, et võrokõisi keele-, vaimu- ni kiräkultuur oll’ ja om niivõrd kimmäs.
Väega mõnus ja loomuperäne oll’ ka uman võro keelen inemiisi intervjuiiri: nä kõnõliva kõgõst vallalidsõst süämest. Nii sündü häste inemiselähküne aoleht, määne taa om täämpädse pääväni.
Vaihtõpääl om ilma tegünü sotsiaalmeediä, miä pidänü nigu viil inemisele lähemb olõma. Määntsengi mõttõn taa tuud om, a kand üten ka pall’o (meele)asku, miä härksämbä vaimuga inemist või väegagi väsütä ni mant hiidütä. A Uma Leht om puhas – taa sünnüs aokirändüsvälläandõ klassiklalidsõ-kõrraligu toimõndamismoodu käügin ja om kannõt võrokõsõ kuraasist ni õkvadsõst meelest, miä kokku and tsärre elojõvvu.
Umaaignõ Tarto maa rahva Näddali-Leht lubasi «neist asjust teedmist saata, mes maarahval hä om teeda, ja teije weel ei tia nink mes teije ello-körd woisse ausambas nink parrembas tetta». Ka Uma Leht om võrokõsõ hindätiidmist ni elokõrda pall’o klaarimbas tennü. Julgu arvada, et seo mi uma välläannõ eläs üle egäsugutsõmba «mullitamisõ» meediämaastiku pääl, jäien egäte ausalt mi umma kiilt ni miilt tulõvaidsilõ põlvilõ edesi andma.
Allasõ Tiia, Uma Lehe päätoimõndaja aastil 2000–2002
Piaaigu 14 aastakka Uma Lehe päätoimõndaja ammõtit – tuu oll’ aokiränigu jaos väega põnnõv ja hindä võimidõ pruuvmist täüs aig. Löüdä kirotamisõs sändsit asjo, minkast inemine taht nii väega teedä saia, et lugõ artikli läbi eski sis, ku tälle võro keelen lugõminõ rassõ om. Kõik nuu tsärre ja esimuudu võrokõsõ, kink tegemiisist sai kirotõdus vai sis kirodi nä esi Uma Lehe jutuvõistlusõ jaos juttõ – noid inemiisi piä seoniaoni meelen. Parhilla vahtsõ tüü man Postimehen om pall’o api umal aol tegünüist häist tutvist üle terve laja Vana-Võromaa. Ku om vaia midägi teedä saia, sis iks avitõdas.
Aituma, uma inemise, olõti iks süämen! Umalõ Lehele väke ja jõudu järgmädse 500 numbrõ tegemises!
Harju Ülle, Uma Lehe päätoimõndaja aastil 2003–2017
Uma Lehe toimõndaminõ tähendäs tsipa aost iin elämist. Kõik aig om vaia rehkendä, et kirotamisõst kooni lehe trükist tulõkini lätt aigu ja vahepääl või mõni asi tõistmuudu minnä. A kõik aig ei massa ka pümmest pääst edesi tormada: vahepääl tulõ maha istu ja märgota, midä om tettü ja kuis om lännü. Uma Lehe 500. nummõr and tuujaos hää põhjusõ.
Uma Leht om väikut viisi võro kultuuri kroonika. Küländ suur jago tuust, midä võro kultuurin tetäs, jõud määntselgi kujol ka lehte. Samal aol om Uma Leht esi küländ tähtsä jago võro kultuurist: tä luu tuud egä numbrõga mano. Üten lehenumbrõn om ligi 34 000 tähemärgi jago juttõ. Kokko and tuu sis 500 numbrõ pääle 17 miljonit tähemärki toimõndõdut võrokeelist teksti. Tuu ei olõ väega väiku nummõr, nii et Uma Lehe osa võro kirjapant kultuuri man om küländ võimsa.
Mi olõmi taad lehte kuun tennü: kirotaja, lugõja, toimõndaja. Ja muidogi nuu inemise, kink tegemiisist lehejuttõ kirotõdas. Pall’o õnnõ meile kõigilõ, aituma ja jõudu tulõvas aos!
Rahmani Jan, Uma Lehe päätoimõndaja
