Nii mullõ mõnõ ao iist üteldi. Naksi parajat võlssi vällä mõtlõma, tuu asõmõl et kõnõlda midägi säänest, midä kõik uskva.
Üts võlss, miä mul egä kõrd süäme täüs aja: Mõnistõ om kuulus kotus, sääl om illus kerik ja surnuaid. Vällänpuul Võrumaad ei jõua väevõimuga kah selges tetä, et Mõnistõn ei olõ ei kerikut ega surnuaida, lihtsält üte tsaariaigsõ essätüse peräst om Varstu kerikulõ ja surnuaialõ külge kleebitü Mõnistõ nimi.
Tõnõ vana võlss: «Vetšernii zvon» ja «Otši tšornõje» omma tuntu vinne laulu. Edimäse autor om grusiin, tõsõ autor ollõv kuubalanõ Sindo Garay, kiä elli hirmsa vanas. Aga Kuuba kotsilõ ka üts vahtsõnõ võlss: «La Paloma» ollõv Mehhiko lugu. Muide, ma tei umalõ kaonu esäle mitu aastat selges, et tuu illus lugu (esä lemmiklaul) ei olõ mitte sakslasõ, vaid Kuuba kõrtsimuusiku kirutõt. Minnu esä es usuki, nika ku juhuslikult kuuld’ Valtõr Ojakääru juttu. (Oh, Valtõr, tulõ tagasi, sinnu vähämbält usuti!) «La Palomaga» viil sääne torõ lugu, et võti timä ette ja kulssi Youtube’ist eri esitüisi. Lõpun naksiva tulõma instrumentaalesitüse, aga ma otse iks lauljiid. Virudi näpuga üte ja tõsõ pildi pääle ja äkki sai hää miil: Mihhail Kõlvarti nimi ilmu laulu manu. Aga es olõ laul, oll’ valimisreklaam.
Viil mõni võlss. Roosisaar omgi saar ja tenu vahtsõlõ sillalõ saava vaesõ saarlasõ kuiva jalaga kotust vällä (üles tähendet Pärnu kandist, aga levinü om ka meile pall’u ligembäl).
Vahtsõ-Roosa ja Vana-Roosa omma innembä ollu üts asula (üles tähendet Võrumaal). Inemistel ei olõ aimugi, et üts oll’ Rõugõ, tõnõ Hargla kihelkonnan. Antslast lõuna puul om kunagi elänü mitmiid tuntuid inemiisi. Noid tormatas otsma Vana-Antslalõ, mia om 4 km tõsõlpuul Antslat. Mõni pahanõs är, ku näile õigõt kotust juhatat. Asi tollõn, et Vana-Antsla vallamaja oll’gi tõsõl puul Antslat. Põrõlt om tuu maatasa tett.
Säändsiid võlsse om kõik ilm täüs, ei jää ka tiidläse tõisilõ alla. Mu nõuannõ om: kui ei olõ käega kumbanu, är usku! Inemiisil om ummi essümiste õigustamises ütelüs, et hopõn komistas nellä jala pääl, mis sis inemisest tahta.
Mullõ tundus küll, et inemine, kui tä väega hinnäst täüs om, või komista. Ja kui üts joba pikäle om, komistasõ tõsõ tälle otsa.
Pulga Jaan
