Contra:
Hindamisõ man oll’ hää tuu, et es piä vällä märkmä, määne lugu om periselt sündünü ja määne vällä mõtõldu. Ku kiäki umma unõnäku kõnõlõs, kost ma tiiä, kas tä näkk’ säänest vai es näe. Unõn nätä võit jo egäsugutsit ull’uisi.
A seokõrd mullõ veidükese rohkõmb miildü nuu luu, mink puhul ma arvssi, et peris uma nättü ja tettü tuu ei olõ, miä sääl ette tull’. Põnnõv oll’ tuu, ku luul oll’ kats käüki: üts niimuudu, kuis kõnõlõja oll’ arvanu, et asi edesi lätt, ja tõnõ, kuimuudu sis periselt läts’. Ku ma arvssi, et lugõma opmisõ man pall’ond põnõvat ei saa inämb olla, sis säänest asja ma es olõ viil kuulnu, et lats «koodikirä» kõgõ innemb selges saa ja sis «vahtsit» tähti inämb umas võtta ei taha. Mullõ hindäle miildüs «koodikirja» lukõ nii eesti, võro ku läti keelen, a selges olõ ma tuu saanu iks vanast pääst.
Kahro Marek:
Loe naid juttõ, midä hää Võrumaa inemise omma saatnu, ja imestä, määnest rassõt ellu vanal aol iks eleti. Ei olõ seo ilma aigu ikkõ midägi. Kõva hingega inemine löüd ummõtõ ka vaiva ja valu takast midägi ilusat, midä meelen hoita. Jäi silmä, et seokõrd oll’ hulga häid latsõpõlvõlugusiid. Mõni naist pand’ muhelõma, mõni tõsitsõmb läts’ õkva süämele. Olku sõa-, nällä- vai katkuaig, latsõ omma iks latsõ ja ütski krutski ei jää tegemäldä.
Reimanni Hildegard:
Nigu ka varrampa, omma inämbüse juttõ alossõs periselon juhtunu nal’alidsõ vai tõsidsõ juhtumisõ. Mitmõ kogõmusluu kõnõlõsõ aastakümnide-tagotsõst aost, Nõvvokogodõ ao elost-olost, latsõna tettüist pahanduisist, a ka esieräliidsist juhtumiisist ildaaigu poodin vai kodoliinan. Kujota ette, et säändsit juttõ kõnõldas õks ja jäl perretsõõrin söögilavva vai tulõ veeren, naardas ja säält läävä neo ummakõrda edesi.
Säändsit juttõ, midä periselon ei olõ juhtunu, oll’ kirja pantu ütsainumas. Kats luku olli periselo ja vällämõtõldu piiri pääl, kõnõldi unõnäon nättüid juhtumiisi. Lugõma opmisõ jutu kõnõli päämidselt rasõhuisist eesti kiräkeele selgesopmisõl, selle et kodotsõs kõnnõkeeles om olnu õks võro kiil. Nii tull’ pall’odõl kuuli minnen ette kurb-nal’aliidsi olokõrdo, kon tegüsi võro-eesti segäsõna ja pahandusõ koolioppajaga. Teema «Nigu mõtsa hõikat, nii vasta kostus» pand’ mitond kirotajat ilmutama mõttit luudusõ hoitmisõst. Inemiisil, kiä eläse mõtsaga kõrvuisi, om kerge arvo saia, et mõtsaga tulõ ümbre kävvü avvostusõ ja tenotundõga.
Varatsõmpi aastidõga võrrõldõn oll’ timahava kõvastõ veidemb juttõ lehmist. A tsia-kana-rebäse-orava-mehilädse täüdi väega häste lehmist tühäs jäänü kotussõ är.
Säinasti Ene:
Kõgõpäält kitä ja tennä kõiki kirotajit. Eräle miildü mullõ lugõmaopmisõ jutu. Vast tulõ pall’odõl säänest ärtundmist latsõpõlvõst. Põnõva olli ka muinasjutulidsõ luu. Või-olla vähämbä isoga lugõsi säändsit arvamislugusid, a häste olli kirotõdu kõik.
