Seo lugu juhtu väega pall’o aigu tagasi. Olli sis säitsmeaastanõ, a koolin viil es käü.
Oll’ keväjäne aig. Toomõ joba häitsivä ja tsireli olli minekil. Ellimi säändsen väikun majan, kon oll’ inne üts väikene tarõ, kohe mahtu kats sängü, laud ja les’oga ahi. A põrmandu all oll’ kuup, kon hoiti kardohkit, põrknit, kaalõ ja piite. Keväjäs olliva nuu as’a kõik pääle kardohka är süüdü.
Esä vidi koobast siimnekardohka vällä, et maaha panda. A kardohka olli rassõ ja esä kah ummi kirsasaapidõga. Seeni trampsõ, kooni lahksõ üte kooba veerelavva katski. Et tuu laud oll’ jo rõskusõga mädänemä naanu, selle et pääle suurvett vai vihma tull’ vesi kuupa sisse. A seokõrd viil es olõ tulnu.
Saiva sis kardohka vällä, a katskist lauda kiäki är es paranda. Pannimi koobaluugi tagasi ja esi peimi kõik aig meelen, et tollõ veere pääle ei astu. Imä kül pahand’ esäga, et võissi vahtsõ lavva asõmõlõ panda, a esä naas’ hobõsõga virksit ajama ja nii jäigi parandamada.
Läts’ päiv edesi ja mu ristiimä Meeta tull’ meile küllä. Tä tõi kõgõ kosti üten. Seokõrd olliva tsukrust sulatõdu kompveki mullõ ja tõisilõ suur päts värskilt küdsetüt leibä. Ku ristiimä räti korvi päält är võtsõ, oll’ terve tarõ hääd leevälõhna täüs.
Ma istsõ sängüveere pääl, mille iin oll’ katskinõ kuup. Meeta tull’ mullõ kompvekke andma, a astsõ mädänü kotusõ pääle ja sattõ ütte jalga pite kuupa. Õnnõs jäi viil veere pääle pidämä. Meil, latsil, oll’ tuu nii nal’akas kaia, kuis ristiimä oll’ kooba veere pääl, käe lajalõ, kompvekikott käen ja jalg kooban, et naarimi kõva helüga. Saimi arvo külh, et ei olõ illos niiviisi tõsõ õnnõtusõ pääle naarda, a es saa kuigi pidämä. Noh, hääkene külh, Meeta väega haigõt es saa ja lauda kiäki kah är es paranda.
Vaihõpääl sattõ mitu päivä kõvva vihma ja kuupa tull’ vesi sisse. Kuna välän olla es saa, naksimi sõsaraga tarõn kulli mängmä ja juuskma. A mänguhuun läts’ jäl katskinõ laud meelest är. Ma ai sõsarat takan. Tä oll’ must vanõmb ja hüpäs’ üle luugi, a ma es jõvva nii kavvõlõ hüpätä ja astsõ luugi pääle. Luuk vajjo alla ja ma sattõ kuupa põlvini vii sisse. Vai mis vesi – tuu oll’ jo peris pütel muda. Külm kah viil. Sis kattõ kül egäsugunõ naarmisõ iso är. Vällä kah es jõvva ronni. Õnnõs oll’ sõsaral nii pall’o oidu pään, et kutsõ esä tarrõ, kes sis mu koobast vällä nõstsõ.
Määne ma vällä näi! Illos puhas kleit oll’ muta täüs, esihindäst kõnõlõmalda. Kooriti mul sis rõiva säläst ja aeti küüki lämmä viiga mõskma. Peräst toda ummõhtõgi esä parand’ koobalavva är.
A taast luust jäi tiidmine, et naargu ei tõsõ õnnõtusõ pääle. Kes tiid, kuna tuu sinno hinnäst või kätte saia.
Urmi Aili
