Hääd nutivapa jouluaigu!
Ma kuuli raadiost, et järgmädse aasta kallendrih omma riigipühä kõik nädälivaihõl ja inemise saava vähämp puhada. No tuu asi om jo parhilla peräle jõudnu. Timahava omma joulupühä õkva täpsele nii, et õnnõ joulupuulpäiv om tüüpäävä pääl. Ja vahtsõaasta nakkas puulpäävä. Või-olla om tuu hää. Midä rohkõmp inemise tüüd tegevä, tuud vähämp jääs aigu ull’uisi tetä.
Ma tiiä-i, kas nõna vasta nutitelehvoni hoitminõ om ull’us, a aju-uurja ütlese, et tuust hääd nahka tulõ-i. Nutinarkar olõvat viil hullõmp ku joodik. Pall’o inemise tüütäse puutri takah ja puhkõpausi aigu kaesõ kah ekraani. Ku kõndvagi, sõs silmä vahtva iks Mol’oraamatut ja näpo trükvä kipõstõ. Vaivalt tulõ kunagi sääne aig, ku inne surma kahjatsõdas, et es loe egä minot, midä Mol’oraamatuh kirotõdi.
Pia omma joulu käeh ja proovimi tuu aig olla esihindäga. Piä-i kõik aig tõisi ello kaema, kaemi hindä sisse. Tuu jaos om vaia kõik vidinä är käkki. Ja ku sul olõ-i kõrval inemist, kinka kõnõlda, kõnõlõ hindäga. Targa inemisega om kõgõ hää kõnõlda.
