Ku setudõl om umakiilne laul tävveste hindästmõistõtav, sis võrukõsõ man tulõ viil 10–15 aastat tüüd tetä, inne ku tälle mõnõ umakiilse laulu suuhtõ topit. Ja pellädä om, et tuu laul piat sis olõma kas laada- vai peris lorilaul. Tuu perämine tähendäs, et rohkõmb nigu meestelaul, kuigi «Tulõ aga tulõ» om eränd.
Hulk aigu arvassi ma, et tiiä ütte võrukiilset rahvalaulu: «Joosi, joosi üle mäe». Õunapuu Lauri lei mu usku rängä mõra, ku tunnist’ tuu läti laulus. Et nii ollõv Lätimaa tarkun raamatiin kirjän. Tegelikult omma lätläse umas tunnistanu nii «Läänemere lainõ» (saksa keeli «Wo die Nordseewellen…») kui ka Läänemere kilu ja takkaperrä viil Võnnu lahingu kah. Ma kahtlusta, et setu olõs nimä kas a) kohtulõ kaivanu vai b) «vennalikult» asja selges tennü. Aga kõik tuu tingõl-tangõl ei putu siiä, vaia ollu aru saia, mille meil ummikeeli ei laulõta. Ma olõ tuu pääle aastiid mõtõlnu ja mõnõ põhjusõ vällä kah mõtõlnu.
1) Mii olõmi saksa kultuuriruumin ja säält om meile tullu armõdu ilusiid laulõ. Mõtõlgõ kasvai Heleene ja Rooberdi pääle, kiä matõti «ühte hauda mõlemad». Kuigi tudengi lauli ka, et «võttis küüneviili ja torkas süäme, et las purtsatap minu veri kallikõsõ haualõ». Sääne üle võlli käändmine ei olõ siski väega levinü.
2) Võrumaa om mitu kõrda tühäs jäänü (sõa, katk) ja perän omma inemise muialt sisse tuudu. Moslemiil om vist täämbädse pääväni säädüs, et laulda tohet ainult Allahi kitmises. Äkki om meilgi tuu arusaamine levinü ollu? Arvada, et Allahi asõmõl oll’ sis kiäki tõnõ. Tõestusõs: «Jummal, oh võta sa ülembiid õnnista…». Kerigulaul, kuigi Inglismaa hümn om pia tuusama. Tõsõst küllest: kerigulaulu viisi pääle laulõti saksa aigu «Oh kiitkem Loojat kõigest väest, meid röövel päästis röövli käest». Kats rüüvlit kaalsõva Looja üles. Nii elun ku laulun.
3) Mulgi kiil oll’ piaaigu uma, eriti Lääne-Võrumaal, ja mulke käest oll’ alati võimalik lainada «Mul meelen kuldne kodukotus». Illus ja parasjagu hallõ, pääleki suur Rinne esi oll’ timä ette laulnu. Kõkkõ, mia Rinne suust tull’, võeti kulla pähä. «Siis kui aovalgus kaob», päiv es raugõ, vaid alas’. Aga mis Rinne suust tull’, tuu oll’ dogma.
Vast ei olõ siinkotsil mõtõt rohkõmp olõtuisi tetä, aga tundus küll, et nuu kolm ütenkoon ei suta är sellätä, milles meil umakiilsele laululõ sõra vasta aetas. Ma looda, et mõni nuur tudeng tege tuu kotsilõ määndsegi uurmistüü (milles mitte doktoritüü!) ja asi saa selgembäs.
Ma uma noorõ iä seen tuud suhtumist murda es jõvva. Nüüd, vanalt, proove viil üts kõrd (vahtsõnõ plaat katsa lauluga). Kui õks ei mõo, sis tii 80aastadsõlt viil. Nii et ega teil päsemist luuta ei massa, naakõ aga laulma!
Pulga Jaan
