Aasta kõgõ suurõmba pühä omma läbi, täämbä om nuudipäiv. Kas konhgi viil tuust vanast kombõst kinni peedäs, et mehe aije taal pääväl nuudiga pühä vällä, tuud ei tiiä, a joulurahu, mea joululaupäävä vällä kuulutõdi, om nüüd läbi.
Jo tõist rehki peeti pühhi tõistmuudu. Kaeti ette, ku pall’u kõrraga küläliisi tarrõ kutsu ja es tükitä esi kah nii vääga sinnä, konh puhast luhvti vähä. Tuust oll’ hää, et inemise olli veidü jo harinu ja mõtli aigsõst tuu pääle, kuis sõpru meelen petä ja nuile kah tasahaaval seltsi pakku, kiä vääga ütsindä. Ja ku häste märguta, sis õks mõni plaan tull’, kuis kingitüs ärä saata sinnä kah, kost pakiautumaadi kauõn omma ja konh tõnõ majapedämine aknõst ei paista.
Küllä sai kah tõisi nii kutsu, et ütel pääväl üts ja tõsõl pääväl tõnõ. Tuugi om selges saanu, et tuu veidü nigu etev kallistamine tasus põra ärä unõta ja häid sõnnu võit lausu veidü kauõmbast kah.
Joulurahu kuulutamise kommõ, mea jo mitusada aastaiga vana, om illus külh. Aga hõel tunnõ tulõ, ku tähele panõt, et pühä, rahu ja vaikus mõnõlõ sordilõ rahvast medägi ei tähenda. Tinavaasta joululaupääväl juhtu nii, et ku rahvas Tartu raeplatsil piiskop Luhametsa joulurahujuttu kullõl, lasti säälsaman üle jõe ja ka surnuaidu kandin hoolõga rakette. Tuust kõminast es päse pea koskil kõik pühhi aig. Hallõ külh, aga tunnus, et järest enämb kasus pääle rahvast, kiä miistki ei hooli pääle esihendä tahtmiisi.
Aga hää ja mitte nii hää omma õks kõrvuisi käünü ja tark om vähämbält hääd meelen petä, ku halva ärä hoita ei saa. Pühhi aigu kuuli, kuis külä pääl api saat, ku uma mudsu mõnda tüüd ei võta. Hakkaja naisterahvas löüse, et taal om autu manh vaja medägi toimõta, medä ta esi ei mõista. Hädä oll’ õnnõkombõl sääne, et sõita võisõ. Mis sis muud ku kotust vällä ja mõnõ kilomeetri takka poodi manu, et säält õks lövvät mõnõ meesterahva, kiä sääntseid asju tiid. Üttegi tutvat es juhtu olõma, a peris võõras tull’ appi. Tuu, et inemine niimuudu tõisile luuta julgus ja api saagi, om jo vääga hää ja illus.
Joulu omma taas kõrras läbi, a külh olõs hää, kui jõulurahu terves aastas paigalõ jääs ja mi henele tõnõkõrd miilde tulõta, mea häste kah om.
Nõlvaku Kaie
