Vahtsõaastakuu võro keele iistkõnõlõja PLUMANNI KAJA-RIINA om teküs pensionär. Joba noorõst pääst Võrolt Tal’nalõ lännü Kaja-Riina olõ-i ilmangi umma kodopaika ja kodokiilt unõhtanu. Täämbägi om täl Võro liinan väiku pesäkene, kohe iks mõnõ ao takast tulla. Tä om tüütänü kalandusõn ja tennü aastit giiditüüd. Täämbä tege Kaja-Riina käsitüüd, kirotas luulõtuisi, maal pilte ja lüü üten Tal’na Võro Seldsi tegemiisin. Vahtsõ kuu alostusõn tähistäs teküs Kaja-Riina umma 80. sünnüpäivä.

* * *

Kõnõlõ tsipa umast latsõpõlvõst.

Ma sündü suurõ sõa aal,
ku fritsu olliva mi maal.
Mu esä oll’ är sõtta lännü,
ei olõki ma tedä nännü.

Mu imä oll’ käünü Eesti aigu kodomajandusõ koolin ja ku ma väiku olli, tekk’ tä Haan’kasõ rahvamajan kangakudamist ja muid kursuisi. Imäl oll’ rahvamaja man tegemist, vanaimä oll’ mukka koton. Timä ja külälatsiga kõnõli võro keelen, taa oll’ mu edimäne kiil.

Inne mu kuuliminekit tullimi maalt liina, saimi Kubijalõ kortõri. Käve edimält Suu koolin, edesi pidi minemä Kreutzwaldi kuuli. A mu koolisõsar läts’ Tal’nalõ kuuli ja ma mõtli, et lää üten. Saimi kalandusõtehnikumi sisse.

Mullõ Tal’nan miildü. Käve «tursaakadeemiän», mõtli, et võis näütemängu kah tetä. Mullõ üteldi, et ma võisi minnä tiatriühingu draamastuudiohe. Lätsigi sinnä pruuvma ja sai sisse.

Ku mul kalakuul läbi sai, lätsi mehele. Tiatrikuul jäi mul selle poolõlõ, et «jäi latsõvankri ala».

Olõt tüütänü kalandusõn?

Ai jummal, 25 aastat. Tal’nan oll’ kulinaaria-suidsutustehas, ma olli sääl tehnoloog. Sääl tüüti päämidselt vinläse ja ma sai kah hää vinne keele suuhtõ.

Sis tetti mullõ ettepanõk, et ma võissi minnä kalamajandusõ valitsustõ kvaliteedijuhtmisõ komplekssüsteemi juhtma. A mul es olõ sis viil korgõ kooli paprit käen ja minno saadõti Kaliningradi kalandusõinstituuti. Ku tagasi tulli, olli nii kõva miis, et käve kõik kalurikolhoosi läbi. Lei kulaku lavva pääle ja ütli, et Moskva andsõ säändse käsu, et piät olõma süsteem juurutõt. Tuu tähend’, et kõik pidi olõma häste ja õigõlõ tettü, nii et tarvitaja olnu rahul.

Kuis sis tuu giiditüü tull’?

Kalandusõsüsteemin võeti minno riikevahelidsõlõ näütüsele tõlkma. Mul olli vinne ja soomõ kiil selge. Soomõ kiilt oll’ kerge oppi, sääl om võro keelega sammo sõnno.
Perän, ku olli tõõsõ latsõga koton, mõtli, et piäs iks kohegi kursusõlõ minemä. Käve giidikursuisil ja 1976. aastast tei põhitüü kõrvalt ekskursioonõ.

Mul sai 45 aastat giiditüüd tettüs, vinne keelen ja soomõ keelen. Võrol olõ tennü ka võrokeelitsit ekskursioonõ.

Kuis tuu pilte maalmisõ huvi tull’?

Edimädse pildi tei 2009. aastal, oll’ kinki vaia. Käve maalikursuisil. Mõtli, et mis taa aoga iks tetä, latsõ omma kotost är linnanu ja pääle televiisorikaemisõ ja raamadulugõmisõ piäs viil midägi olõma.

Kursuisil käve mitmõl puul. Lõpus lätsi väega julgõs. Ku 70aastadsõs sai, tei ka näütüse ja olõ päält tuud viil näütüisi tennü. Edimädse näütüse päälkiri oll’ «Hiline ärkamine».

Pilte olõ iks pall’o tennü. Tuust om hää, et ku kellelgi om sünnüpäiv, ei piä minemä määnestki asja ostma, saa kinki umatettü maali.

Mullõ miildüs egäsugumast käsitüüd tetä, et randmõ iks liiknu.

Midä sa Tal’na Võro Seldsi man tiit?

Mu kohus om hoolitsõda tuu iist, et päält 80aastadsõ seldsiliikmõ saassi raadion tervitedüs. Ja tõõnõ kohus om kutsu küläliidsi esinemä. Lüü üten ka näütemängun.

Olõt võro keele iistkõnõlõja ammõtin ja muido kah küländ kõva sotsiaalmeediä tarvitaja. Kuis tuu nii om lännü?

Ma olõ peris uudishimulik. Uuri ja opi. Näoraamatuhe lätsi viis aastat tagasi, noorõmb latsõlats tekk’ konto. Sääl ma kae näütüses Vana-Võromaa pilte. Võro keele grupin omma mul uma vanamoori, kellega mi olõmi Uma Lehe jutuvõistlusõ pidol kokko saanu. Läbikäümise abimehes om Näoraamat hää.

Kuimuudu olla rõõmsa?

Rõõmsa saat sis olla, ku sul om säänest tegemist, mis sullõ miildüs. Ja rõõmsa saat sis kah olla, ku sa olõt terve.

A kuis olla terve?

Ma olõ olnu ilma ruuhilda terve. Latsõpõlvõn, ku lastõhalvatus oll’, es lasta minno võistluisilõ. Tingimusõs oll’, et lats piät tsukrutükü pääl eederi alla niildmä. Oi jummal, niildsegi, kats kõrda niildse. Ei tiiä, kas tuu avit’ vai mis, a mullõ ei olõ patsilli külge jäänü. (Sülgäs kolm kõrda üle ola.)

Põhilinõ om, et olõt värsken õhun ja mõtlõt positiivselt, ja säändsen iän ei saa kurta, et siist ja säält valutas. Võiolla valutaski, a sa piät säändse tegemise löüdmä, et saat valu ja halva mõttõ häie mõttidõga katta. Tuu and elämisele rõõmu mano ja avitas halva as’a är unõhta.

Muiduki om väega rassit aigõ olnu ja mõnõ inemise omma lännü. A ma mõtlõ, et kõrrast lühembäs jääs tuu aig, et ma päse näide mano ja saa näidega jäl üten olla. Kas om elo viil peräst surma, kes meist tuud tiid? Kas om kiäki käünü sääl ja tulnu tagasi ja kõnõlnu, mis sääl om? A määnestki valgõt täpikeist sääl tunnõli lõpun omma pall’o nännü.

Midä sa parhillatsõst aost arvat?

Looda, et säändsit aigõ, mis ei olõ inemiisile rõõmu toonu, näütüses sõa, inämb tagasi ei tulõ. Et mi piät umast kotost är pagõma, kellegi iist vai pommõ iist. Ma olõ sõta nännü, olõ olnu kaitsõkraavin, ku kotost är lätsimi. A selge om tuu, et väega kimmäs ei saa millegi pääle olla.

Ku inne es saa mi esi otsusta, pidimi Moskvat kullõma, sis nüüd paistus, et ega mi täämbägi ei saa esi otsusta, mi piät iks kullõma, kuis kõnõldas tuu liidu keskusõn, kohe mi nüüd kuulumi. A tahas iks esi umal maal ummi asju iist saista ja otsusta.

Määndse mõttõ tulõva päähä inne ümärikku sünnüpäivä?

Kalakooli aigu olli praktikal Astrahanin. Jäimi sääl rõivist ja rahast ilma ja mõtlimi, kuis kül nüüd kodo saia. Sis tull’ mustlanõ ja ütel’, et mul om pikk elo, elä 86aastadsõs. Sis mõtli, et nii vanas külh ei taha ellä.

A nüüd kae, et ei olõ koskilt hallus, jõvva juuskõ, jõvva kõkkõ tetä. Tegemise rõõm omgi kõgõ suurõmb. Ku jäät istma, mõtlõma, sis mõtõlda om jo väega pall’ost, a inemine piät olõma kõik aig liikman ja teküs, tuu hoit hinge ja iho terve ja kõrran.

Küsse Rahmani Jan

Võro keele iistkõnõlõja Plumanni Kaja-Riina.