Kuis 101aastanõ memm nuurilõ är tekk’

 
Mineväl talvõl vasta keväjät nilvõstu 101aastanõ memm hoovin ja murdsõ är puusaluu. Mille oll’ nii vanal inemisel nilbõga vaia vällä minnä, vot ei tiiäki. Edesi tull’ täl mitu kuud Tartu liinan haigõmajan olla. Memm oll’ pikkä aigu üten Tartumaa maakoolin opanu latsilõ eesti kiilt ja kirändüst. Haigõmajan ollõn lugõsi ta läbi kolm raamatut. Vana koolioppaja tekk’ egästütest ka sisukokkuvõttõ. Ülepää oll’ ärksa meelega memmekene huvitõt kõgõst, mis Eestin ja lajan ilman sünnüs.

Haigõmaja elu läts’ uman rütmin. Sääl liiku ka ülikooli mant arstitudõngit. Näide ülesandidõ hulka käve dementsusteste tegemine. Vanõmbil inemiisil ei olõ mälu inämb tuu, mis nuurusõn oll’. Mõni mutikõnõ ütles, et hää, ku ma umma nimmegi tiiä, muu ei lää kõrda. 101aastanõ memm üllät’ kõiki ummi vastussidõga. Jäl oll’ läbi saanu järekõrdnõ küsümine-kostminõ. Tudõngi säi hinnäst minegi pääle. «Ärke viil minke, mul omma teile kah mõnõ küsümüse,» paksõ memm. Kunas sündü Oskar Luts ja kunas sündü Lydia Koidula ja viil mitu küsümüst, kõik puha eesti kirändüsest. Ega noorõ es tiiä õigit vastussit külh. Üts tudõngiist arvas’, et mille jaos sis internet om. Õigõ muidoki, a midägi võisi uman pääkolun kah olla. Toda memm es ütle, a noorõ taipsi esiki.